Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Alice Kase varjud ja peegeldused
Tallinna kunstihoone galeriis avatud Alice Kase näitus "Murdosa" toob vaatajani hinnatud maalikunstniku kümme uut tööd.
1976. aastal sündinud Alice Kask on olnud kõrge lennuga kunstnik. 2003. aastal pälvis ta Konrad Mäe preemia, olulisima auhinna Eesti maalikunstis, ja kunstiteadlane Harry Liivrand on teda nimetanud andeks, millesarnast pole Eesti maalikunstis ammu nähtud, küll aga pikisilmi oodatud.
Alice Kase võluks peetakse klassikalise maalikunsti alustaladest lähtumist. Tema stiili on nimetatud uusfiguratiivseks. Tegu on figuratiivse kunsti teise lainega, kuid see sildistamine on äärmiselt üldine ega anna õigupoolest midagi Kase loomingu mõistmiseks juurde.
Alice Kask näitab klassikalisi ja ratsionaalseid töid. Kase maalistiili võiks nimetada elitaristlikult eemalolevaks, kuid vormilt sugestiivseks. Ta armastab inimfiguure mittemidagiütleval taustal; kujutatavad on minemas või tulemas, oma asjadega tegelemas.
Alice Kase maalidel olevad inimesed ei suhtle vaatajaga, nad paiknevad kuskil teises dimensioonis, ent sellegipoolest tõmbab see tühjusemaailm koos kangastunud figuuridega vaatajat enda poole. Ühest küljest ratsionaalsed ja napisõnalised, teisalt tugeva emotsionaalse laenguga ja teatud müstilis-filosoofilise taustaga maalid kujutavad üksikut objekti või inimfiguuri hallil taustal.
Olgu see siis prügikott, üksik meesfiguur või jalgpallurid - need tegelased on alati üksi. Alice Kase hall maailm on justkui üksinduse ja ajatuse oaas meie igapäevase müra, kära ja tsirkuse keskel.
Murdosa tervikust - figuurid koos paarilisega. Ma ei ole kindel, et näituse pealkiri on õnnestunud, kuna "murdosa" viitab ajalisele tegurile, mis kõigist maalidest välja ei tule. Seda sõna võiks siin pigem tõlgendada kui murdosa kujutatud figuurist.
Kõikidel Alice Kase maalidel näeme figuuri ja tema paarilist, ükskõik kas siis varju, peegelduse või teisiku näol. Vari või peegeldus on murdosa tervikust.
See ei ole eemaletõugatud ja põlatud teine, vaid kujutatava orgaaniline osa: prügikott, mis heidab oma varju maha; abstraktsed figuurid üksteise vastas laua ääres istumas, nii et tekib justkui kahtepidi vaadatav pilt; kaks jalgpallurit - üks ründamas, teine kaitsmas -, kes samuti moodustavad üksteist peegeldava paari.
Autor: Ragne Nukk