Ehh, pesni-pljaski ja Balalaika!

Turismipealinn Tallinn on saanud juurde veel ühe Vene restorani. Selle nimi on Balalaika ning asub see Toompuiestee ja Paldiski maantee nurgal Meritoni hotelli esimesel korrusel - samas kohas, kust aastaid tegutses kohvik Madmoiselle.

Balalaika on uhke söögikoht, selles võib veenduda juba sisenemisel: ukse kõrval troonib kaarik-sakuskapuhvet küllusliku ja noobli viinakõrvasevalikuga. Jätkub sakuskat, jätkub vodkat - lugesin joogikaardilt kokku 17 erinevat viinakest. Kaarik, muide, olla valmistatud 18. sajandil Peterburis.

Uhkust jätkub söögi- ja joogikaardile, seintele ja lakkegi: kristall-lühtrid, lumivalged salvrätid, ikoonid, laudadel lilled, küünlad, siia-sinna sätitud matrjoškad ja balalaikad. Söögikaardi ilu ja uhkus on must kalamari hapukoore, kartulipannkookide ja pliinidega. 28 g kalamarja koos lisanditega maksab 157 eurot.

Ülejäänud roogade hinnad on ühe suure joonega restorani kohta suhteliselt mõõdukad, odavaima pearoa saab kätte 11 euroga, kalleima eest tuleb välja käia 24 eurot. Olge lahked, sööge ja jooge! Ainult lauakatte ehk leiva ja või eest tuleb maksta 2 eurot, klaas õunamahla (kõige tavalisemat) maksab 3 eurot ja klaas Baikali (seda vene Coca-Colat) 3,50.

Menüüs klassikud. Kõik Vene hittroad on olemas: on lõhekulebjaaka, on strooganov, on Kiievi kotlet, on pelmeenid. Lauale on valmis pandud kahte sorti mineraalvett, üks Kislovodskist, teine Tšerkessiast. Aga vein, mis laual joojaid ootab, on hoopiski Gruusiast, riigist, kellega Venemaa oma seni viimaseks jäänud sõda pidas.

Eelroad lambapelmeenid ja suitsukalasalat olid mõlemad salvrätti keeratud. Pelmeenid vist seepärast, et ära ei jahtuks, salat ilmselt selleks, et üles ei soojeneks.

Suitsukalaks oli ikka lõhe, ei midagi põnevamat. Ilus ja maitsev küll, aga keeruline süüa: salat oli sügavas kausikeses ja lõhe tükeldamine koheval salatihunnikul osutus pea võimatuks. Alles pärast seda, kui salatit vähemaks sõin, sain kausipõhjas kala lõikama hakata.

Ajalooga Vene road. Jätkasime veisestrooganovi ja lõhekulebjaakaga. Kiidetud olgu vana hambutu vürst Stroganoff! Legendi järgi olla sellenimeline vürst väga liha armastanud. Kui aga hambad enam praadi ei võtnud, lasknud ta kokal filee ribadeks lõigata ja kiirelt läbi praadida.

Nii sündis maailmakuulus strooganov, millel Peterburis isegi oma spetsiaalne restoran olemas on. Mahlakate ja õrnade liharibade juurde kuulusid korralik ahjukartul, lopsakas kaste, värske hapukurk ja marineeritud sibul - kõik maitselt sobivad ja ülimalt venepärased.

Ka lõhepirukas ehk kulebjaaka maitses hästi, kuigi oli ehk väheke kuivavõitu. Mõningane probleem oli seenekastmega, mis selle juurde käis: kuidas kastet piruka juurde saada. Lahendus oli muidugi lihtne, kuigi mitte kõige elegantsem - lihtsalt kauss piruka peale kummuli ja nii see kastmeke piruka juurde voolaski.

Magustoiduks valisime puuviljasalati. Õunad, pirnid ja kiivid pole ehk päris hooajakohased, kuid salat oli maitsev ja toreda nüansi lisas sellele puistatud mündisuhkur. Meeldivat lõunat kroonis esmaklassiline espresso - kas mälestus ajast, kui samades ruumides oli üks linna tippkohvikutest?