Neli lahendust

See, et riikide võlad liiga suureks kasvavad, polnud Neivelti hinnangul üllatus juba 2009. aasta kevadsuvel. Juba siis oli näha, et probleemid tekivad mitte ainult Kreekal vaid ka Portugalil ja Iirimaal. „Ootelehel“ olid Hispaania ja Itaalia, kirjutab Neivelt oma blogis. Samuti oli spetsialistidele juba rohkem kui aasta tagasi selge, et euro pole sellisel kujul jätkusuutlik; paljudele oli see selge juba enne euro tulekut.

"Ühine raha nõuab palju enamat kui seda tänane rahaliit suudab pakkuda. Raha püsimiseks tuleb kiiresti liikuda võimu tsentraliseerimise suunas. Alates ühisest rahandusministrist ja ühistest Euroliidu võlakirjadest kuni ühise maksupoliitikani välja. Selles suunas liikumist pole aga näha. Pigem kisub iga riik tekki ikka enda poolele. Positiivse arenguna tuleks mainida, et mitte ainult spetsialistid, vaid ka Euroopa üldsus hakkab aru saama, et asi on tõsine ja nii enam jätkata ei saa," kirjutab Neivelt blogis.

Millised on võimalikud edasised stsenaariumid?

"Kärpida-kärpida-kärpida, nagu Balti riigid," soovitab esimesena Neivelt. Eestit tuuakse paljudele eeskujuks kulude kärpimise ja sellega konkurentsivõime parandamise poolest. Samas on tema hinnangul arusaadav, et see võib töötada väikese riigi korral, kus eksportisime end kriisist välja ja paljud läksid tööle võõrasse riiki. Terve maailm ei suuda eksporti suurendada, sest keegi peab ju ka importima. Samuti ei ole võimalik suuremat sorti rahvaste liikumine. Vaevalt, et inimesed Lõuna-Itaaliast Saksamaale tööle lähevad. Lisaks tekitab selline stsenaarium pankuri hinnangul probleeme võlgade teenindamisega, olgu võlgnikuks riik või eraisik. Kokkuvõttes tähendaks see stsenaarium Euroopa majandusele järgmise kümne-kahekümne aasta jooksul tõenäoliselt kahanemist.

Teise lahendusena pakub Neivelt välja võimu tsentraliseerimise ehk liikumise Euroopa Ühendriikide suunas. "Ühtne maksupoliitika, ühtsed riigivõlakirjad jms. Liikmesriikidel vähem volitusi eelarvete koostamisel jms."

Kolmas lahendus võiks olla inflatsioon. "Olukord võib laheneda sellega, mida riigid on läbi aegade teinud ehk trükkinud raha juurde, nii nagu praegu  Ameerika Ühendriikide valitsus ja keskpank. See oleks lühiajaliselt kõige valutum, aga samas on sellel pikaajalised mõjud," lisab Neivelt.

Ja neljanda lahendusena pakub Neivelt välja, et rahaliidust lahkuvad need riigid, kes ei suuda kriteeriume täita ning allesjäänud riigid liiguvad suurema tsentraliseerimise suunas. "

See tundub tema arvates esmapilgul kõige loogilisem, aga ka siin on probleemid, sest see on tehniliselt keeruline ja seda ei saa teha üleöö. "Pealegi võib see kaasa tuua Kreeka klientide raha viimise Saksa pankadesse, mis paneks Kreeka pangad sellise löögi alla, et Kreekal endal poleks jõudu neid püsti hoida. Appi peavad jälle tulema IMF ja Saksamaa, kuid ega Saksamaagi rahakott põhjatu ole," märgib Neivelt.

"Nagu näha ei ole praeguses olukorras ühtki head stsenaariumi. Nagu ikka, lähevad kasutusele nn segastsenaariumid: kulusid kärbitakse, võimu veidi tsentraliseeritakse ja inflatsioon kasvab ilma Euroopa Keskpanga reegleid muutmata. Tõenäoliselt lahkub mõni riik lähema nelja-viie aasta jooksul rahaliidust.  Olgem ausad, see on optimistlik stsenaarium.

Pessimistlikuma stsenaariumi puhul suurendatakse stabiliseerimisreservi iga poole aasta tagant, kuni ühel päev läheb Prantsusmaa ja Saksamaa jaoks raha hind liiga kõrgeks ja nemadki vajavad abi. Aga abi kelle käest? Siis on ainus võimalus raha trükimasin veelgi kiiremini käima panna," võtab Neivelt teema kokku.