Kui ütleks vahelduseks midagi head

Eesti ja Venemaa suhted meenutavad vana ja kibestunud abielupaari, kus üksteist tervitatakse mühatusega ning sõnavahetus piirdub teravate repliikidega üksteise kallal.

Täpselt samasuguselt üheülbaline ja kiivas on ka Eesti propaganda, või nimetagem seda suhtekorralduseks, Venemaa suunal. Sisuliselt on kaks varianti - kas kritiseeritakse ammu tuntud vigu või püütakse (sest täies mahus lihtsalt ei suudeta) pareerida vastaspoole sarnase sisuga kriitikat.

Kuid mis juhtuks, kui keeraks oma arusaamad pea peale ja selle asemel, et otsida vigu, leiaks midagi head ning ütleks selle valjult välja? Kui ütleks näiteks, et Venemaa on ilus maa ja venelastega on hea äri ajada? Võib juhtuda nii mõndagi head, kuid kindlasti ei juhtu midagi halba. On ju teada, et kiitus kinnistab teguviisi paremini kui laitus. Laites ja karistades saavutatakse küll lühiajaline efekt, kuid pikaajaliselt välissurve kadumisel võib allasurutud pahe uuesti välja lüüa.

Mõni marurahvuslane vaidleb, et Venemaad tunnustades reedame oma põhimõtted. Kuid esiteks tekib küsimus, kas Eesti põhimõte ongi vaid Venemaad kritiseerida? Ja teiseks, kas tunnustav sõna reaalselt hea üle tähendab kuidagimoodi Eesti riigihuvide reetmist?

Eakas vanapaar tunneb üksteist läbi ja lõhki. Teada on nii head kui ka vead. Kuid on suur vahe, kas väiksemaidki apsakaid üksteisele pidevalt nina alla hõõruda või aeg-ajalt tunnustavalt õlale patsutada ja õrnalt silma vaadata. Isegi hea sõnaga kostitada Alustuseks sobib lihtne hommikune teregi.