Nixon külvas praeguse kriisi seemned

Tagantjärele on ilmne, et just selle USA presidendi Richard Nixoni otsusega külvati praegu kogu maailma majandust ja finantsturge raputava kriisi seemned.

"Maailma majandus on kistud süvenevasse finantskriisi, mille põhjuseks on üle pea kasvanud võlakoormad, suured mullistused eri varaklasside hindades ning ülevõimendatud pangad - kõik moonutused, mille on otseselt tinginud neli kümnendit väldanud pretsedenditu katteta raha juurdeloomine, kunstlikult madalal hoitud intressimäärad ning "viimase instantsi laenuandja" keskpangandus," kirjutas ajalehes Wall Street Journal Detlev S. Schlichter, kes on uurinud katteta paberraha süsteeme läbi ajaloo ning vastupidisel seisukohal valitseva konsensusega elastse rahapakkumise eelistest.

Praegune raha juurdetrükk majanduse "ergutamiseks" toob rohkem kahju kui kasu ning võib halvimal juhul viia kogu rahandussüsteemi kollapsini, väidab Schlichter oma tuleval kuul ilmavalgust nägevas uues raamatus "Paberraha kollaps".

Kuni 15. augustini 1971 kehtis maailmas Teise maailmasõja järel New Yorgis Bretton Woods'i hotellis kokku lepitud rahasüsteem, mille nurgakivi oli USA garantii, et teiste riikide keskpangad saavad oma dollarireservid igal ajal kindla kursiga kullaks ümber vahetada. Nixon võttis selle lubaduse tagasi - USA võlad välismaailma ees olid Vietnami sõja kõrgetest kuludest kasvanud nii suureks, et keskpangas polnud neile enam kulla katet.

Vastutustundetu rahapoliitika. Sisuliselt said keskpangad Nixoni otsusega voli raha trükkida oma parema äranägemise järgi.

Nelikümmend aastat hiljem on Nixoni pärandiks odavast laenurahast sõltlaseks muutunud maailmamajandus, moonutatud hinnad, kursilt kaldunud majandustegevus ning üle jõu käivad võlakoormad USAst Suurbritannia ja Kreekani. Majanduskasvu peamiseks mootoriks on saanud laenuraha, mitte säästud. Ka euro sünni juures oli oluline argument kaitse USA vastutustundetu rahapoliitika eest.

Arvestamata ei saa jätta ka kahju olemata jäänud investeeringutest. Selle asemel, et panustada oma dollarid uute microsoftide või google'ite sünnile on investorid - eriti aegadel, mil poliitikud eelistasid nõrka kurssi - parkinud oma raha eilse päeva varadesse nagu kinnisvara ja kunst. Ning mitmed maailma helged pead nagu George Soros, kes on raha kokku ajanud finantsturgudel spekuleerides, võinuks teha midagi hoopis kasulikumat, kirjutas ajakirja Forbes arvamustoimetaja ja majandusnõunik John Tamny, kes samuti peab Nixoni otsust suureks veaks.

Head lõppu ei paista. Schlichteri sõnul näitab ajalugu, et katteta rahasüsteemid pole kunagi hästi lõpetanud - ikka on valitsuse kulutused võimalustest suuremad, mis viib lõpuks raha ostujõu kiirele vähenemisele. Sealt edasi on kaks võimalust - kas raha õnnestub enne kollapsit uuesti kulla või mõne muu alusvaraga siduda või on tagajärjeks hüperinflatsioon kõigi oma laastavate tagajärgedega.

USA investeerimispanga Lehman Brothers pankrotist saadik on ilmne, et viimase 40 aastaga kuhjunud moonutused on sedavõrd suured, et korrektsiooni jätmine turu hooleks pole poliitiliselt enam võimalik.

USA keskpanga esimesele ja teisele riigivõlakirjade ostule võib järgneda kolmas ja neljas raund.

Üleöö kullastandardit tagasi ei too - see tooks laenupakkumise järsu vähenemise ja ülemaailmse majanduslanguse. Küll aga saab globaalsel tasandil käivitada arutelud ja ettevalmistused uue stabiilsema üleilmse rahasüsteemi loomiseks.