Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kas maksumaksja raha toel rajatakse uut mõisakorda?
Üle mitme aasta Saaremaale sattudes mõtlesime läbi põigata ka Muhu saarel asuvast paljureklaamitud ja kiidetud Pädaste mõisast. On ju riigikogu liikmele Imre Sooäärele kuuluv Pädaste valitud 2009. aastal Eesti parimaks turismiobjektiks ja saanud mitmeid rahvusvahelisi tunnustusi. Lisaks on sealsamas ka kaitsealune Pädaste park.
Nähes tee alguses tõkkepuud ja putkat, mis meenutas kunagist nõukogudeaegset piirivalvet, saime aru, et vara hõiskasime.
Nähes esimest korda naiivseid eesti turiste Pädastesse sattununa, haaras heledajuukseline naisterahvas jutuohjad enda kätte ja selgitas: sissepääs mõisa juurde ja parki maksab 3 eurot inimene. Juhul, kui te ostate restoranist süüa, arvestatakse see raha maha. Aga kahjuks on praegu kell 16 ja restoranis enam süüa ei pakuta.
Et siis kolme inimese eest maksta 9 eurot, et minna parki jalutama, tutvuda eesti ajalooga, vaadata kaunilt renoveeritud mõisahooneid ning pääseda ehk ka mere äärde?
Raha tuleb maksumaksjalt. Hiljem vaatan, et Pädaste mõis on saanud EASi kaudu Euroopa Regionaalarengu Fondilt arenduseks üle 10 miljoni krooni.
Sooäär ise on aga varem ajakirjandusse pääsenud suurejooneliste pidude korraldamisega Muhus, kus ta maksumaksjal laseb kinni maksta hiigelarveid. 2009. aastal oli selleks summaks ligi 65 000 krooni.
Sel aastal pääses Sooäär riigikoguliikmete pingereas esikümnesse. Mitte seaduseelnõude algatamise, vaid kõige kallimate autoliisingute järjestuses. Maksumaksja tasub iga kuu Sooääre auto eest 448 eurot ehk üle 7000 krooni.
Maksumaksja on tasunud Sooäärele ka välislähetuste eest. Näiteks iga-aastasele põllumajandussaaduste ja toidumessile Grüne Woche, või Pariisi ja Suurbritanniasse toiduainetetööstuse õppreisile, kokkade meistrivõistlustele või USAsse ülemaailmsele turismikonverentsile jne.
Sooääre suhtumine "iga mats minu koduõuele ei tule" oleks mingil moel isegi mõistetav. Aga mitte juhul, kui riigikogu liige palub ühe käega raha Euroopa Liidu abifondidest oma häärberi ehitamiseks ning laseb maksumaksjal sadadele valijatele mõeldud peod kinni maksta.