Praeguses kriisis on vajalik arvamuste paljusus

Kas debatt tuleb? See ei oma tähtsust, sest mõlemad presidendikandidaadid on euro-tsooni kriisi küsimustes täpselt ühte meelt. Et mistahes Euroopa Liidu ametlikest juhtorganitest tulevad ideed on Eestile kohustuslikuks täitmiseks.

Tasub meenutada, et Eesti astumine ELi täpselt nendel tingimustel, nagu nad on, tehti praeguste presidendikandidaatide poolt kiirustades ja lohakalt, tagajärgedele mõtlemata ning eurointegratsiooni olemust mõistmata.

Nii et praeguses olulisimas küsimuses - mis saab Euroopa Liidust ja eurorahast edasi - presidendikandidaatidel debatti olla ei saagi. Kaks saabast on paar, ütlevad venelased

Kandidaate ainsalt eristav teema: Putinilt raha erakonnale sahkerdav Savisaar peaministriks saada ei tohi (Ilves), aga miks ka mitte, aga enne anname talle andeks (Tarand) on rangelt sisepoliitiline ja kah tegelikult selge.

Seepärast viitan hoopis Siim Kallase vastupidisele tõdemusele: praeguses kriisis on vajalik arvamuste paljusus. Sisuline ja aus analüüs. Sest kohandades praegusele olemuslikule kriisile vanu mõttemalle, liigume endistviisi teatavas nõiaringis, millest väljapääsu pole veel näha.

Vastuseta on mitmeid olulisi küsimusi. Tegelikult on valik üsna ilmne: me kas hakkame asju nägema sellistena, nagu nad on, või teeme pimesi instinktiivseid ja mõtestamatuid liigutusi, nagu senised EFSFi jms loomised on olnud. Pangem tähele: sellel "fondil" on seni puudunud isegi platseebo-efekt - ta ei suuda turge enam isegi rahustada.

Ma arvan, et see aeg, kus me räägime sellest, et plaan Bd ei saa olla, on ära raisatud. Aeg on niikaugel, et tuleb rahulikult mõelda ka plaanidele C, D ja nii edasi. Kui me praegu ka veel ei julge vastata neile küsimustele, siis ehk söandaksime neid vähemalt ilma liigse närvilisuseta esitada ja need ehk alustuseks oleksid juhuslikus järjekorras esitatult järgmised.

Esiteks, mis juhtub siis, kui lasta võlakriisil olla ja minna nii, nagu ta niigi läheb? See oleks Milton Friedmani soovitus. Teiseks, mis juhtub siis, kui euro vahelahenduseks devalveerida või kui, nagu pakub Joakim Helenius, kiirendada selle ala inflatsiooni?

Kolmandaks, kas on võimalik luua uus ja tõeline euroraha reaalse tagatisvaraga, nagu mõtleb Meelis Atonen? Ning neljandaks, mis ikkagi juhtub, kui eurotsoon lähebki veidi lõhki ja taastuvad kas või osaliselt kohalikud valuutad, millest on kirjutanud Andrus Arrak?

Enne, kui hakata nende küsimuste peale kätega vehkima, võiks võtta aja veidikeseks maha ja hakata nende üle rahulikult mõtlema.