Artikkel
  • Kuula
    Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

    Kus on meie uued sihid?

    Arvata palusime kõigil, kes seda praegu veel teha saavad. Sest kahjuks on kaks tunnustust väärinud ja selle pälvinud ettevõtjat - Andres Sarri ja Aadu Luukas - meie seast juba lahkunud.
    Kui minevik on midagi, mille üle ei olegi mõtet väga nuriseda, siis tuleviku üle arutlemine peaks lõpuks viima tegudeni. Ehk küsimus on selles, kuhu pürgida edasi. Või nagu ütleb näiteks üks aasta ettevõtjaks valitutest, Tarmo Noop: "Selgem võiks olla nägemus, milline on Eesti 10 aasta pärast."
    Äripäev on aasta ärimehe tiitlit välja andnud 1993. aastast.
    Meie riigi arengust rääkides võib kujundlikult kirjeldada, et kommunistlikus lastekodus väntsutatud, oma päriskodu ähmaselt mäletav laps on saatusekaaslastest oluliselt edukamalt läbinud noorukiea ja astunud ellu teadmisega, et vabadus on seotud kohustusega teha kõvasti tööd ja olla edukas.
    Edu värskeim tunnustus on riigireitingu tõstmine USA reitingu langetamise taustal. Me ei saa õnneks kunagi teada, kas ning kui palju oleksime võinud riigina olla edukamad, paremaid tulemusi pole kellelgi saatusekaaslastest ette näidata.
    Selgelt on vaid ühiskonna ja ettevõtluse arengut pidurdanud haldusreformiga - nii kitsamas kui laiemas mõistes - viivitamine.
    Põletavaks probleemiks on kujunenud haldusterritoriaalne korraldamatus ning kujunemas kogu riigihalduse reformimine. Järgmise 3-4 aasta jooksul tuleb läbi vaielda maksustamisega seonduv, sest tõenäoliselt on vähemalt Euroopas mõneks ajaks lõppemas majanduse kasvufaas. See tähendab, et tuleb arvestada tõsiasjaga, et mõnikümmend aastat arvestatavat reaalkasvu majanduses olla ei pruugi.
    See on uus olukord, kus keskmised sissetulekud võivad väheneda. Isiklikult arvan, et ümberjagamiseks tuleb maksustada tarbimist - ressursside kasutamist - ja rikkana elamist, mitte rikkaks saamist. Vaid indiviidi püüd rikkaks saada loob riigile rikkust.
    Arvan, et oleme umbes poolel teel heaoluühiskonda. Kindlasti oleme olnud edukad ja edu saab mõõta nii keskmise palga kui ka SKTga, mis on kümneid kordi kasvanud.
    Võrreldes meid teiste post-sotsialistlike riikidega, on Eesti erisus see, et oleme rohkem avatud ja toimiva struktuuriga riik. Me pole elanud üle oma võimete, mis annab meile konkurentsieelise.
    Eesti on selgelt väiksema bürokraatiaga maa kui meie lõunanaabrid, meie riik on vähem korrumpeerunud ja selgelt läände vaatav. Oleme oluliselt kiiremini ellu viinud erastamise, mis andis meile hea stardiplatvormi.
    Oleme saanud ELi ja NATO liikmeks ning omame eurot - see aga tähendab stabiilsust ja välisinvesteeringuid, mida on vaja ettevõtluse kasvuks ja arenguks.
    Vigadest. Riik oli viimase kriisi alguse tunnetamisel ebaadekvaatne, kuigi nii ettevõtjad kui ka analüütikud rääkisid sellest ammu. See tähendas palju valusamaid kärpeid, kui oleks olnud muidu. Üldjoontes usun, et Eesti läände suunatus on meile andnud edu ja suuri strateegilisi möödalaskmisi pole olnud.
    Annaks jumal, et valitsusel jätkuks julgust ja tahet mitte laskuda populismi ja raha jagamisele häälte eest - näen selles suurimat ohtu. Säilitada tuleb liberaalne majanduspoliitika, kus riik sekkub võimalikult vähe. Selgem võiks olla nägemus, milline on Eesti kümne aasta pärast.
    Kui mõtleme, mis oli kolmkümmend aastat tagasi, siis on meie rahval läinud lausa ebareaalselt ja uskumatult hästi. Sellisest lähitulevikust ei oleks osanud toona keegi isegi unistada ja sündmused arenesid lausa ideaaltrajektoori mööda. Kakskümmend aastat tagasi tegime võrreldes teiste saatusekaaslastega julgeid, kiireid ja õigeid otsuseid ning pälvisime selle eest ka maailmas põhjendatud imetlust. Kümme aastat tagasi läksime välja maksimumprogrammile - Euroopa Liidu ja NATOga ühinemine - sooritus hindele viis. Nii et üldpilti saab hinnata ainult ülivõrretes ja tõesti, "sellist Eestit" ei osanud kolmkümmend aastat tagasi tahtagi. Küsimus jääb õhku suhetes Venemaaga - kas on pingete põhjus ainult idanaabris või oleme ise ka midagi valesti teinud, sest halvad suhted naabrite vahel pole kunagi kellelegi kasuks tulnud. Mõelgem vaid, kui keerukad olid suhted Prantsusmaa ja Saksamaa vahel pärast ilmasõda või Soome Karjala-kaotus Venemaale. Ometi suudeti väga suurtest pingetest üle olla ja kahepoolsed head suhted nende riikide vahel on kõigile hüvanguks.
    Viimase Suure Kriisi menetlemine on olnud küsitav - kriisi sisenemisel andsime gaasi ja majanduse jahtumisel kasutasime tõbise suhtes külmateraapiat. Ennast piitsutav munk või klaasikildudel magav fakiir võib pälvida üldist imetlust, aga praegusele kasinusega hooplemisele annaksin hinnangu pärast rahvaloendust - siis, kui on selgunud meilt lahkunud eestlaste arv. Viimane number võib paraku olla üsna masendav ja mõjutada negatiivselt ning oluliselt kogu meie rahva tulevikku.
    Eesti majandusele saab anda seni üsna kõrge hinde. Ometi ütleb kõhutunne, et oleme jälle teelahkmel, kus senisel kursil ehk otse edasi päris ei saa. Käes on "Turumajandus Vol. 2" ehk töötajate või ka üleüldse kodanike turumajandus, kus iga Eesti inimene saab vabalt valida maailmas selle paiga, kus ennast realiseerida. Ja päris paljud on oma Eesti-kesksuses juba kahtlema löönud.
    Ettevõtjate jaoks on praegu põhiküsimus efektiivsuse kasvu tagamine ehk selgelt tuleb oluliselt väiksema arvu inimestega vähemalt sama või parem tulemus saada. Ka riik peab valima, milliseid maksumaksjaid ta endale soovib - kas seniseid, kes on tasapisi lahkumas, või uusi, rosinasilmseid ja hea päikeselise jumega uustulnukaid. Asi puudutab ka ettevõtjate isiklikke valikuid.
    Näen ümberringi kolleege, kes on kergendustundega ettevõtlusest lahkumas ja pühendumas hoopis meeldivamatele ja muretumatele alternatiividele. Kardan, et vajalikud otsused on tõsisemad, kui praegu ettegi kujutame.
    Kvaliteetse ja muu Euroopaga vähemalt võrdse, aga miks mitte ka parema elukeskkonna tagamine on järgmise kümnendi olulisim ülesanne.
    Minu arvates Eesti oli ja on edukam kui teised Ida-Euroopa riigid. Eestist on saanud omamoodi hea bränd investorite jaoks. Reformide läbiviimise tempo poolest edastame me oma lähinaabreid 2-3 aasta võrra. Eurole üleminek on hiljutine näide sellest.
    Suurteks otsusteks on olnud kõigepealt otsus arendada meie riigi majandust lähtudes liberaalsetest põhimõtetest ning ka see, kui kiiresti viidi läbi peamised reformid, sealhulgas raha- ja pangareform.
    Õigeteks pean ma ka neid otsuseid, mis tagasid riigi maksupoliitika selguse ja eelarvepoliitika konservatiivsuse. Positiivset rolli mängis ka otsus, et ettevõtted saavad reinvesteerida teenitud kasumi ilma tulumaksu maksmata. Oluline on see, et praegu on ametlikeks tehinguteks vaja vaid ligipääsu internetti ja ID-kaardi paroole. Kõik see tagas suure investeeringutemahu tehnoloogiatesse, seadmetesse, personali ja tõstis oluliselt Eesti ettevõtete konkurentsivõimet.
    Samas - riigi prioriteetide hulka oleks kohe alguses võinud lisada tööstuse, sest just see on iga riigi majanduse arengu alus. Sama võib öelda ka merenduspoliitika kohta, mille väljatöötamine käib juba viimased kümme aastat.
    Samuti oleks võinud rohkem tähelepanu pöörata tehnilisele kutse- ja kõrgharidusele selleks, et Eesti saaks tagada ise endale kõrgkvalifitseeritud töötajaid ja insenere.
    Ma arvan, et peamine (arengu mootor - toim) oli eraettevõtluse teke ja välisinvesteeringute kaasamise väga hea stimuleerimine. Selle parimad näited on minu arvates kunagiste riigifirmade kiire erastamine ja mõistliku ning selge maksukeskkonna loomine. Edasine oli siis juba tegusate inimeste ja julge kapitali töö.
    Arvestades, kuhu Eesti riik 20 aastaga jõudnud on, siis on meil pigem ikka põhjust uhkust tunda. Meil on oma riik, oma lipp ja oma hümn ning samas kuulume Euroopa Liitu ja NATOsse. Ehk siis oleme hoolimata oma väiksusest täieõiguslikud maailmakodanikud. Eestil ja eestlastel on jätkuvalt põhjust nende 20 aasta üle uhkust tunda.
    Sammud, mis tegelikult tookord (alates taasiseseisvumisest - toim) riigi poolt astuti, olid väga õiged. Riik, eriti selline väike riik nagu meil, peab olema hästi avatud ja liberaalne. Me peame arvestama oma väiksusest tulenevat spetsiifikat - me ei saa ajada majanduses päris oma asja, vaid peame olema maksimaalselt integreeritud teistega. See on Eesti edu ka taganud. Me ei läinud oma turgu kaitsma näiteks ja pikemas perspektiivis tagabki edu see, kui sa oled avatud konkurentsis, sest ettevõtted muutuvad siis tugevamaks.
    Tänase päeva valguses on tõestatud see, et Eesti valitsused on käitunud väga mõistlikult. Riigi võlakoormus on ülimadal ja me ei ole kulutanud rohkem, kui suudame teenida. Selles mõttes poliitikute ja valitsuste ees müts maha.
    Väga lihtne oleks minna populismi teed, kus enne valimisi erakonnad teineteist lubadustega üle trumpavad. Paljud Euroopa Liidu liikmesriigid on seda teed läinud. Mis kõige hullem - neid lubadusi hakatakse pärast valimisi ka realiseerima. Lõpuks ongi nende riikide võlad sellised, et keegi ei jaksa neid enam kinni maksta. Nüüd peavad tugevamad riigid seda klaarima, Eesti nende hulgas.
    Me peaksime jätkama avatud ühiskonna ja avatud majanduse poliitikat, olema igal juhul maksimaalselt integreeritud maailmamajandusse. Põhilist loosungit, mille järgi Eesti peaks tegutsema, on kõik kuulnud - me peame püüdlema kõrge lisandväärtusega ekspordile orienteeritud majanduse poole. See on hästi ära leierdatud lause, aga midagi pole teha - see on ka tõde, sest ega me nn lihtsa tööga tulevikku ei ehita. Me ei suuda iialgi konkureerida näiteks Aasiaga.
    Me ei suuda konkureerida ka näiteks suurte kontsernidega. Meil peab olema oma kindel nišš. Meie ettevõtted on väikesed ja jäävad ka põhiosas sellisteks. Meie nišš on leida kõrgemat lisandväärtust, aga samas saame olla paindlikud. Paindlikkusega saame ära teha suurtele kontsernidele. Kuna oleme väiksemad, siis suudame oma teenuseid ja tooteid kliendile märksa paindlikumalt pakkuda.
    Need, kes praegu edukalt ekspordivad, ongi sellele rajatud. Ma ei mõtle ettevõtteid, mille on siia asutanud lääne suured kontsernid, vaid neid, mis on Eestist välja kasvanud. Kokkuvõtvalt - ega majanduse arenguks mingit imerohtu ei ole. Ei ole nii, et nüüd on kuskil mingi onu, kes ütleb, kuidas peaks tegutsema ja nii on õige.
    Muidugi on olnud ka probleeme. Majanduskasvu ajal oli riigil ja poliitikutel rohkem soovi ettevõtjaid õpetada. Riik tahtis ka ise ettevõtlusesse sekkuda. Kõlasid näiteks hääled, et riik võiks mingeid ettevõtteid omada ja neid tagasi osta.
    Ma ei mõtle siin Eesti Raudteed, sest see oli eraldi poliitiline otsus. Aga bussifirmad ja prügifirmad näiteks - neid hääli on kõlanud, et näiteks mõni kohalik omavalitsus tahab asutada ettevõtteid. See on aga ette teada, et sellest midagi välja ei tule.
    Need ettevõtted ei tööta efektiivselt. Eraomanduses ettevõte töötab alati efektiivsemalt. Riigil on aga võimalus kehtestada raamid, mille sees ettevõte töötab, aga mitte olla omanik. Omandus on kõige primitiivsem ettevõtte juhtimise vahend riigi poolt vaadates. Riigil on seadusandlikud hoovad, mille järgi ettevõtlust juhtida.
    Teine asi on see, et me ei oleks liiga tublid igasuguste Brüsseli instruktsioonide täitmisel. Et me ei täidaks neid vahel liiga bürokraatlikke asju sellise saksa täpsusega. Tõesõna, eestlane on nii kohusetundlik ja me tahame seda teha, aga ettevõtted on pärast sellega hädas.
    Nüüd, kui majanduslangus on läbi käidud, saavad inimesed paremini aru, et lisandväärtust toodetakse ettevõtetes. See on hästi lihtne tõde, aga see unustatakse tihti ära. Kui suudame luua ettevõtlusele hea keskkonna ja seda hoida, tekib ka töökohti. Siis on ka majanduskasvu ja siis on kõigil parem.
    Kui praegu vaadata panga deposiite, eesti rahva sääste, siis need on kõigi aegade kõige kõrgemal tasemel. Võiks isegi öelda, et eestlased on kõigi aegade kõige rikkamad praegusel ajal. Areng on olnud tegelikult meeletu, isegi uskumatu - 1991 saavutasime iseseisvuse, 1992 oli rahareform, 1994 läksid Vene väed välja, 2004 saime Euroopa Liitu ja NATOsse, 2011 eurotsooni.
    See tähendab, et me oleme igatepidi Euroopasse integreerunud ja selles suhtes on see areng toimunud meeletu kiirusega, kui võrrelda teiste riikidega.
    Üks oluline aspekt, miks see areng on nii kiire olnud, on ikkagi lähinaabrus Soomega.
    Kui vaadata neid riike, kelle naabrid on olnud arenenud lääneriigid, nagu meil Soome, Sloveenial Itaalia, Ungaril Austria jne, siis need riigid edenesid oluliselt kiiremate sammudega kui need, kellel ei ole selliseid naabreid. See on minu tähelepanek, et naabritest sõltub palju.
    Vaatame näiteks meie pealt, kuidas meil Soome turistide arv on aasta-aastalt kasvanud, sõltumata sellest, et Eestis on ka hinnad kasvanud. Soomlasi on ikkagi väga palju. Eks turism on meile ka olnud üks suur arengu alus.
    Kui aga vaadata seda 20aastast arengut, miks ta nii hästi läinud on, siis minu arvates on number 1 ikkagi see, et meil on olnud väga tugev finantspoliitika. Sõltumata valitsusest on kogu aeg riigieelarve olnud tasakaalus. Ja tol ajal, kui ta tasakaalus oli, siis ega keegi ei saanud selle vajalikkusest aru. Nüüd me näeme, et see on meile ainult kasuks tulnud, eriti Lääne-Euroopaga võrreldes. Samas, kui tahame Euroopa Liidus olla ja tahame turvalisust, siis eks me peame koos neid asju lahendama.
    Ma loodan, et Euroopa Liit suudab rikkujad korrale kutsuda ja selle kaudu poliitika vastutustundlikumaks muuta.
    Mis on veel Eestis positiivne, on lihtne maksusüsteem. See on selge ja investeerimissõbralik. See on äärmiselt oluline ja tänu sellele on ka riigieelarve tasakaalus. Kui võrrelda teiste riikidega, siis palju on neid, kus kasutatakse tänu liiga karmile maksupoliitikale offshore-firmasid. Või siis viiakse äri riigist üldse välja. Eestisse aga tegelikult tuuakse äri kogu aeg rohkem sisse ja meil on ka näiteid, kus välismaalased investeerivad Eestisse tänu sellele, et on väga selge maksupoliitika. Selles suhtes on liberaalne majanduspoliitika õige olnud.
    Probleemidest rääkides - ma isiklikult arvan, et võib-olla oleks oluline rohkem hinnata Eesti kapitalil baseeruvat ettevõtlust. Tuleks hakata rohkem hindama neid ettevõtjaid, kes annavad inimestele tööd. Vahet pole, kas suur- või väikeettevõtja - kui ta annab seal juba neljale-viiele inimese tööd, näeb ta ikka hullu vaeva. Ta investeerib raha tagasi tootmisse, et konkurentsis püsida jne.
    Lisaks - kui maailmas on kriisid, siis igaüks viib raha koju. Kui sul on kodumaal piisavalt jõukust, siis see kriis sind nii palju ei löö. Kui me oleme liiga palju sõltuvad välismaailmast, siis see avaldab meile mõju. Muide, seetõttu ei näe ma näiteks Itaalias võimalust, et seal väga suur kriis tuleks. Seal on valitsus küll palju laenu võtnud, aga ta on põhiliselt laenu võtnud oma rahva käest. See raha on riigisisene. Eestlaste jõukus on küll kõigi aegade kõige kõrgem, aga ta ei ole piisav. Me oleme ikka rahaliidus kõige vaesem riik ja siin on veel väga palju tööd teha.
    Ka riik võiks olla ettevõtjasõbralikum. Kui sa ajad mingit asja, siis on äärmiselt keeruline vahet teha, kas tegemist on erahuvi või avaliku huviga. Mõne projektiga öeldakse sulle, et tegemist on erahuviga ja sind lüüakse välja. Aga näiteks ma vaatan siin aknast välja ja näen Linnahalli, mis on korda tegemata, ja mõtlen, et tegelikult erahuvi ja avalik huvi lähevad tihti kokku. Ja neid asju saab teha koostöös. Kas see on mingi erahuvi, et teha see hoone korda? Aga kui keegi selle korda teeb, siis on see ju ka avalik huvi. Seega - tahaks rohkem ettevõtjasõbralikkust, et selliseid asju oleks lihtsam ajada.
    Teine näide. Me tegeleme ka taksoäriga. Lähed näiteks Brüsselisse, Stockholmisse või Miamisse, igal pool on nii, et sõidad lennujaamast kesklinna fikseeritud hinnaga. Aga Eesti seadus sellist asja ei luba. Samas on takso ju tegelikult nagu linna visiitkaart. Kui taksojuht sind tüssab, ole sa turist või ärimees, siis jääb ikka kehv maik suhu.
    Kui aga oleks väljas reklaamid, et lennujaamast sõidad kesklinna 6 euroga, oleks rahu majas. Aga raske on sellist asja läbi suruda. Palju on selliseid asju.
    Tahaks rohkem ettevõtjasõbralikkust - et kui ettevõtjad tahavad probleeme lahendada, siis riik tuleks sellega kaasa. Mitte ei paneks jalga ette. Lõpuks peab ju aru saama, kes loob töökohti ja maksab makse ja mida teha, et oleks rohkem töökohti ja makstaks rohkem makse.
    Samuti on äärmiselt oluline meie rahva haridus. Tööviljakust tõstab ikka see, kui inimesed on hästi haritud. Kui meil näiteks suureneb juba oht, et inimesed ei lõpeta põhikooli või keskkooli ära, siis see on juba väga suur probleem. Ühelt poolt on tööpuudus, teisalt on tööjõupuudus.
    Kui Erich Rannu 22aastase mehena 1944. aasta oktoobris Eestist lahkus, pidi nende paat seisma Saaremaa ühel laiul nädal aega tormivarjus enne, kui sai teele asuda. Rannu mäletab, et seisis paadis, vaatas loojuvat päikest ja lubas endale, et vabasse Eestisse tuleb ta kord tagasi.
    "Ma ei tahtnud ära minna. Mõtlesin, et lähen paariks nädalaks, aga naasin 24 aastat hiljem."
    Rannust jäid kodukülla Muristesse (Läänemaal) maha vanemad ja õde. Ta tahtis väga näha oma isa, kelle nõukogude võim oli kulakuks tembeldanud ja kel tuli aastaid nii Patareis kui ka Venemaal vangis istuda. Isa oli vanglast pääsenud haiguse tõttu ja 1968. aastal sai võimalikuks kodu külastamine.
    Läks veel üle 20 aasta, enne kui Rannu sai 1989. aastal teist korda Eestisse tulla.
    "Tänavapilt oli väga nõukogudeaegne, aga inimesed olid optimistid. Paljud noored tahtsid ettevõtlusega tegeleda. Rõõm oli välismaa eestlastel väga suur, et Eesti hakkas Venemaast eemalduma. Ega julgetud alguses mõelda, et absoluutselt lahku lüüakse," kirjeldas Rannu.
    Arvuti maksis toona auto hinna. Rannut kutsus Eestisse mitu inimest. Üks neist oli Madis Habakuk, kelle loodud õppesilla programmi käigus sai paarkümmend noort Eesti ärimeest, nende hulgas näiteks Guido Sammelselg, sõita Kanadasse õppima. Teine kutsuja oli Tõravere observatooriumi teadusdirektor Rein Rõõm.
    Rannu tundis Eestisse tulles, et "poliitikamehi oli niigi palju, kes tahtsid anda nõu, kuidas valitseda ja valitsust teha." Tema, ametilt insener, otsustas aidata Eesti arengule kaasa hoopis ettevõtluse kaudu.
    Rannule tegi ettepaneku äri alustada nii Habakuk kui ka Rõõm. Rannu valis Rõõmu ja tema äriidee. "Arvutid olid tol ajal väga primitiivsed, aga väga hinnas. Mulle pakuti, et tooksin ettevõttesse teadmisi ja arvutidetaile ja nemad hakkaksid arvuteid kokku panema. Minu ülesandeks jäigi osta vastavad osad. Tõin detailid viimse kui osani ja algul isegi kruvikeerajad," meenutas ta.
    Esimene arvuti müüdi ühe sovhoosi direktorile, kes olla lauale lihtsalt ilusat asja tahtnud.
    Arvuti maksis toona 40 000 rubla ehk auto hinna. Eesti saavutas taas iseseisvuse, äritegevus hoogustus, nõudlus arvutite järele aina kasvas ning Astrodata nime kandev aktsiaselts kasvas Lõuna-Eesti suurimaks IT-firmaks.
    "Vanahärrale tehti palju külma." "Äri läks hästi ja loodi osakonnad üle Eesti, aga meil oli väga väike osakond Tallinnas. Kuid Tallinn on ju Eesti. Tallinnas asus aga MicroLink, kellel ei olnud mujal palju osakondi, aga Tallinna suured firmad olid tema kliendid. Nii et ühinemine oli meile mõlemale väga kasulik. Me saime väga hea juhi, Allan Martinsoni, kelle juhtimisel siseneti mitmesse valdkonda, nagu business sales ja wireless broadband, millest sai üks meie suuremaid brände," rääkis Rannu.
    Astrodata ühines MicroLinkiga 1998. aastal ja Rannul oli ettevõttes osalus kuni selle Eesti Telekomile müümiseni 2005. aastal.
    Samal ajal jätkas ta oma meeskonnaga tegutsemist Astro Holding ASi nime all, investeerides nii kinnisvarasse kui ka väikeettevõtetesse.
    "Me areneme väga kiiresti. Masu oli muidugi valus, isegi Eesti Ekspress kirjutas, et vanahärrale tehti palju külma. Maha pidime kirjutama palju, aga mitte, et me väga palju kannatasime. Me oleme ka juurde ostnud, möödunud aastal kolm hoonet. Tänavu ühe ja Marekil (Puidak - Astro Holdingu juht) on kavas firmat palju laiendada, mida mina täiesti toetan," vaatab Rannu tulevikku optimistlikult.
    Reisib endiselt Eesti ja Kanada vahet. Rannu ütles, et on Eesti arengut vaadanud alati lootusrikkalt. "Ma ei püüdnud otsida vigu ja veidrusi, vaid näha, kas saab kuidagi teisiti ja paremini teha." Inseneripilguga mees ütles, et praegugi teeb teda kurvaks, kui ta jalutab näitaks oma Eesti kodust Liivalaia tänavalt vanalinna ja näeb, kuidas valatakse kõnniteed nii, et vesi sealt ära ei jookse. "See on puht lohakus ja ruumi arenemiseks Eestis on. Ma ka oma firmas püüan öelda, et kui teed, siis tee üks kord ja tee hästi - sellega hoiad palju rohkem kokku."
    Alates sellest, kui Rannu oli endale andnud lubaduse naasta Saaremaa laiule, mille küljest 1944. aastal nende paat lahti lükati, valdas teda suur tung Eestisse tagasi jõuda. Kümme aastat tagasi sai lubadus täidetud ja koos abikaasaga laiul ära käidud. Rannu, kellel järgmise aasta alguses täitub 90. eluaasta, reisib aga endiselt Kanada ja Eesti vahet ning muul ajal hoiab sidet ettevõtte töötajatega Skype'i vahendusel.
    Peeter Pütsep: kapitalismi tunti vaid õpikute järgi
    Peeter Pütsep käis esimest korda Eestis 1978. aastal. "See oli hoopis teine maailm," meenutas Rootsis kasvanud Pütsep. "Eesti oli pikalt okupeeritud ja muidugi oli areng seiskunud. Elatustase oli enne sõda Eestis ja Soomes sama, aga nüüd oli vahe tohutu. Poed olid tühjad, restoranis oli menüü pikk, kuid saada oli vaid üht toitu," meenutas mees.
    Pütsep kohtus Eestis sugulastega, keda ta eales varem näinud polnud. "See kohtumine oli väga emotsionaalne," ütles ta.
    Pütsep, kes oli Eestit külastades 23aastane, ütles, et Eesti elu-olu teda vanemate sünnimaalt eemale ei peletanud. "Vastupidi, see tõi eestluse veelgi südamele lähemale ja olin edaspidi palju aktiivsem poliitilises elus."
    Kes kauba hinna määrab? Nii aitas Pütsep Rootsis koos teiste väliseestlastega pöörata avalikkuse tähelepanu nn Balti küsimusele. "Oluline oli saada Eesti päevapoliitilisse päevakorda ja et ka ajakirjandus sellest rohkem kirjutaks, et Eesti üldse olemas on. Näiteks teadvustada kas või sellist väikest asja, et Tallinn on Baltimaade pealinnadest see, mis on kõige ligemal."
    1990. aastast oli Pütsep Eestis sage külaline. Et ta Rootsis ettevõtlusega tegeles, kutsuti teda Eesti eri paikadesse pidama seminare kapitalismi teemadel.
    Pütsep meenutas, kuidas ta Kablis endises kompartei puhkebaasis seminari pidas. Koht asus küll mere ääres, aga vett ta ei näinud, sest aknad olid nii udused. "Seal oli kuramuse külm, üheksa kraadi," naeris Pütsep. "Baas oli 5-6 aastat vana, aga kõik oli juba roostes. See näitab, kui lohakalt nõukogude ajal ehitati."
    Pütsep ütles, et huvitav oli kuulda, mida inimesed turumajandusest teadsid ja mida selle kohta küsisid. "Inimesed olid ära õppinud õiged sõnad, näiteks küsisid hinnamehhanismide ja turusegmentide kohta, aga lõpuks küsiti ikka, kes see siis on, kes paneb selle hinna."
    "Ühes kohas ei teatud turumajandusest eriti midagi, aga öeldi: "Me oleme kuulnud, et väga kasulik on avada konto Mani saarel (maksuparadiisis - toim),"" rääkis ta. "Aga positiivne oli tahtmine, et nüüd saame midagi ise ära teha."
    Kui kodueestlased õppisid turumajanduse toimimist tundma, siis Pütsepal endal tuli hakata õppima eestikeelseid majandustermineid. Need said selgeks, töötades Eesti Telefoni, Leiburi, Ilves Extra ja Estinvesti juhatuses, kuhu Pütsep sarnaselt mitme teise väliseestlasega kutsuti. "Ma arvan, et saime väliseestlastena õpetada struktuuri ehitamist ja strateegilist mõtlemist. Kommunistlikus režiimis õppisid inimesed ostma, aga mitte kunagi ise müüma. Aga müümine eeldab hoopis teist mõtlemist ja tol ajal see puudus."
    Laar pakkus ministriportfelli. Pütsepast oleks võinud saada Eesti rahandusminister, kui Mart Laar 1992. aastal valitsust kokku pani. "Ta helistas mulle ja ütles, et oleme seltsivennad EÜSis ja tahaksin pakkuda sulle rahandusministri kohta," rääkis Pütsep. Aga ministriks jäi tal siiski saamata. "Mu poeg oli väga väike alles," põhjendas ta.
    Peeter Aspe: hotellis toodi mulle korraga 10 tekki!
    Peeter Aspe käis esimest korda Eestis Hruštšovi ajal, kui ta ise ülikoolis juurat õppis. "See oli väga dramaatiline: kõik väliseestlased andsid nõu, et ära mine - viimaks jälle küüditatakse ära. Ka Nõukogude Liit leidis, et oleme NSV Liidu kodanikud, kes on ära põgenenud. Ema aga ikka väga tahtis, et vähemalt keegi lastest oleks külastanud vanaema. Isa ütles emale, et hästi, mine siis, aga ühe lapsega."
    Pilt, mis noorele Rootsis sündinud ja kasvanud mehele Eestis avanes, oli seletamatult võõras.
    "Tänavapilt oli sünge, reklaami ei olnud, inimesed nägid ikestatud välja. Inimeste riietus oli meil ju täitsa erinev. Inimesed pöörasid ringi ja vaatasid meile järele. Teine pilt, mis meenub, on Tallinna Kaubamaja - pikad letid, aga kaupa polnud."
    Köögikeelega advokaadiks. Kui Eesti taasiseseisvus, töötas Aspe Stockholmis advokaadibüroos, mille omanik sai kohe aru, et Baltimaades kerkib uus turg. "Kuna mina rääkisin eesti keelt, ütles ta kohe, et mine Eestisse ja vaata, kas leiad meile koostööpartnereid."
    Aspe ütles, et tegelikult oli tema eesti keel lihtne köögikeel. Esimestel aastatel Eestis käies ajas Aspe kuidagi oma seniste teadmistega läbi, kuni kohtas advokaat Andres Hallmäge.
    "Tema käest hakkasin järjest küsima, kuidas kutsutakse seda, kui ma kellegi kohtusse annan. Hageja. Ja vastaspoolt? Kostja. Juurale lisaks võtsin ka majandusterminid läbi," meenutas Aspe.
    Nagu enamik välismaalasi, elas ka Aspe Viru hotellis. "Vahel ei olnud sooja vett ja kütet. Kord tuli üks mees mu tuppa kümne vilttekiga. Mul oli telefonikõne pooleli ja ütlesin, et pange mu tekk maha. Ta pani terve hunniku. Mõtlesin, et ta unustas need sinna. Kuid ta ütles, et need olidki kõik mulle mõeldud - nii külm oli."
    Teise naljaka seiga jutustas Aspe ühes Tallinna restoranis käigust. "See oli inimtühi, aga kelnerid ajasid omavahel juttu ega vaadanud 15 minutit meie poolegi. Istusime seal ja üks mu Rootsi kolleeg ütles: "Kurat, siin peab küll streik olema. Nad ei tee ju mitte midagi!"."
    Esimene n-ö laine kliente, kes Aspe poole pöördus, olid Rootsi väikeettevõtjad. "Nad ütlesid, et Eesti rahval pole ju absoluutselt midagi, sa võid kõike müüa."
    Teise lainega tuli hakata nõustama juba suuremaid, isegi börsiettevõtteid. Probleem oli aga selles, et Eesti oli riigina end alles üles ehitamas, puudusid näiteks paljud seadused.
    Erinev ärikultuur. "Tegevdirektorid küsisid näiteks, mis juhtub, kui läheme pankrotti. Mul tuli öelda, et pankrotiseadust veel pole. Teistel oli liisinguäri ja küsiti, kuidas käituda, kui tasu ära ei maksta. Ma ütlesin, et täitevametit ka ei ole," meenutas Aspe.
    Ka ärikultuur oli riigiti väga erinev. "Pikaajalisi ärisuhteid Eestis ei austatud ega teatud, mis need üldse on. Tegid kellegagi lepingu, aga kui keegi teine sai sellest ärist teada ja pakkus tarnijale mõni kroon rohkem, jättis ta esimese ärisuhte ja lepingu sinnapaika."
  • Hetkel kuum
Kairit Kall: kvantiteedimajandusest kvaliteedimajanduseks
Eesti võiks muutuda kvaliteetsete toodete ja teenuste keskuseks, kuhu tullakse õppima, kuidas paremini teha, kirjutab Kairit Kall arvamuskonkursile Edukas Eesti saadetud artiklis.
Eesti võiks muutuda kvaliteetsete toodete ja teenuste keskuseks, kuhu tullakse õppima, kuidas paremini teha, kirjutab Kairit Kall arvamuskonkursile Edukas Eesti saadetud artiklis.
Vaikne börsipäev viis S&P 500 indeksi uue rekordini
Suurele reedele eelnev kvartali viimane börsipäev kergitas S&P 500 indeksi vaikselt tänavu juba 22. rekordini.
Suurele reedele eelnev kvartali viimane börsipäev kergitas S&P 500 indeksi vaikselt tänavu juba 22. rekordini.
Articles republished from the Financial Times
Reaalajas börsiinfo
Myraka ettevõtlusblogi: nonii, tibulilled, kas tulete taas? Äripidaja intervjuu oma töötajatega
Äripäeva toitlustusettevõtjast kolumnist Üllar „Myrakas“ Priks tuletas vahelduseks meelde ajakirjaniku ametit pidades omandatud intervjueerimisoskused ning usutles oma sõpru, kellega koos ta on osaühingut Suur M jooksutanud. On’s tal uuel hooajal putkas üldse kedagi peale tema enda?
Äripäeva toitlustusettevõtjast kolumnist Üllar „Myrakas“ Priks tuletas vahelduseks meelde ajakirjaniku ametit pidades omandatud intervjueerimisoskused ning usutles oma sõpru, kellega koos ta on osaühingut Suur M jooksutanud. On’s tal uuel hooajal putkas üldse kedagi peale tema enda?
Gasellid
Kiiresti kasvavate firmade liikumist toetavad:
Gaselli KongressAJ TootedFinora BankGBC Team | Salesforce
Genka ettevõtlusest: valin vähem raha ja rohkem vabadust
Henry Kõrvitsa ehk artistinimega Genka sõnul pole raha tema jaoks kõige olulisem. Tähtsam on oma aeg ja võimalus seda meelepäraselt veeta.
Henry Kõrvitsa ehk artistinimega Genka sõnul pole raha tema jaoks kõige olulisem. Tähtsam on oma aeg ja võimalus seda meelepäraselt veeta.
Tippjuhi nipid: mida teha, kui töötaja tuleb palka juurde küsima, aga …
Kui töötaja, kes pole teistega võrreldes olnud nii silmapaistev, tuleb palka juurde küsima, siis oled sa juhina juba õige hetke probleemidest rääkimiseks mööda lasknud, rääkis Prisma Peremarketi Eesti maajuht Teemu Kilpiä.
Kui töötaja, kes pole teistega võrreldes olnud nii silmapaistev, tuleb palka juurde küsima, siis oled sa juhina juba õige hetke probleemidest rääkimiseks mööda lasknud, rääkis Prisma Peremarketi Eesti maajuht Teemu Kilpiä.
Jaanika Altraja: rohepöördes õnnestumiseks tuleb vähendada ebavõrdsust
Ühetaoline tulumaks ja madalad varamaksud mõjuvad tänapäeval dogmaatiliste jäänukitena, mis suurendavad ebavõrdsust ja pidurdavad rohepööret, kirjutab Jaanika Altraja arvamuskonkursile Edukas Eesti saadetud artiklis
Ühetaoline tulumaks ja madalad varamaksud mõjuvad tänapäeval dogmaatiliste jäänukitena, mis suurendavad ebavõrdsust ja pidurdavad rohepööret, kirjutab Jaanika Altraja arvamuskonkursile Edukas Eesti saadetud artiklis
Ameerika RAM – üks auto kõikideks sõitudeks
Igapäevaselt tööle, naisega ostlema, pojaga trenni, nädalavahetusel sõpradega erinevaid hobisid harrastama, sekka suvilaehitusega seotud sõidud – kõik need saab edukalt tehtud aasta pikapi tiitliga pärjatud suure ja jõulise RAMiga USCAR – Ameerika Autost.
Igapäevaselt tööle, naisega ostlema, pojaga trenni, nädalavahetusel sõpradega erinevaid hobisid harrastama, sekka suvilaehitusega seotud sõidud – kõik need saab edukalt tehtud aasta pikapi tiitliga pärjatud suure ja jõulise RAMiga USCAR – Ameerika Autost.
Suur reede raadios: Jüri Ratas Keskerakonna võimust pealinnas
Tallinnas on toimunud revolutsioon: üle kahe kümnendi püsinud Keskerakonna võim on otsas. Aga kas uus võimuliit leiab neljakesi ka ühisosa?
Tallinnas on toimunud revolutsioon: üle kahe kümnendi püsinud Keskerakonna võim on otsas. Aga kas uus võimuliit leiab neljakesi ka ühisosa?
Eestis tegevuse müünud lihatootja loobus ka Rootsi ärist
Möödunud suvel Eesti Rakvere lihakombinaadi müünud Soome toidutootja HKScan on nüüd ära müünud ka tegevuse Rootsis.
Möödunud suvel Eesti Rakvere lihakombinaadi müünud Soome toidutootja HKScan on nüüd ära müünud ka tegevuse Rootsis.