"Öeldi, et ära mine Eestisse, äkki küüditatakse"

Birjo Must, Kadri Bank 21. august 2011, 10:28

Rootsis kasvanud Peeter Aspe jõudis esimest korda vanemate sünnimaale Eestisse Hruštšovi ajal, kui ta ise ülikoolis juurat õppis.

„See oli väga dramaatiline: kõik väliseestlased andsid nõu, et ära mine - viimaks jälle küüditatakse ära. Ka Nõukogude Liit leidis, et me oleme NLi kodanikud, kes on ära põgenenud. Ema aga ikka väga-väga tahtis, et vähemalt keegi lastest oleks külastanud vanaema. Isa ütles emale, et hästi, mine siis, aga ühe lapsega.“

Pilt, mis noorele Rootsis sündinud ja üles kasvanud mehele Eestis avanes, oli äraseletamatult võõras. „Tänavapilt oli sünge, reklaami ei olnud, inimesed nägid ikestatud välja. Inimeste riietus oli meil ju täitsa erinev. Inimesed pöörasid ringi ja vaatasid meile järele, hakkasid isegi meie käimissuunas tagurpidi käima. Teine pilt, mis meenub, on Tallinna Kaubamaja – suured pikad letid, aga mitte mingit kaupa ei olnud saada.“

Hotelltoas kümne tekiga

Kui Eesti taasiseseisvus, töötas Aspe Stockholmis advokaadibüroos, mille omanik sai kohe aru, et Baltimaades kerkib uus turg. „Kuna mina rääkisin eesti keelt ja seda väga turustama hakkasin – enne ma seda ei teinud ja kedagi see ei huvitanudki – siis ta ütles kohe, et mine Eestisse ja vaata, kas sa leiad meile koostööpartnereid. Ta küsis ka, kas ma tulen keeleliselt toime. Mina vastasin: „Ja-jaa, mul on ju eesti keel emakeel.““

Aspe ütleb, et tegelikult oli tema eesti keel lihtne köögikeel, oskussõnavara puudus. Esimestel aastatel Eestis käies ajas Aspe kuidagi oma seniste teadmistega läbi, kuni kohtas advokaat Andres Hallmäge. „Tema käest hakkasin järjest küsima, kuidas kutsutakse seda, kui ma kellegi kohtusse annan. Tema vastas, et hageja. Ja vastaspoolt? Kostja. Neid jutuajamisi oli mitmeid ja tegin nii omale isikliku sõnaraamatu. Juurale lisaks võtsin ka majandusterminid läbi.“

Nagu enamik välismaalasi, elas ka Aspe Viru hotellis, kus elu oli päris proosaline. „Vahel ei olnud sooja vett ja kütet. Kord tuli üks mees mu tuppa kümne vilttekiga. Mul oli telefonikõne pooleli ja ütlesin, et pange mu tekk maha. Ta pani terve hunniku. Mõtlesin, et ta unustas need sinna ja jooksin talle järgi. Kuid ta ütles, et need olidki kõik mulle mõeldud – nii külm oli.“

Teine naljakas seik meenub Aspele ühest Tallinna restoranist. „See oli inimtühi, aga kelnerid ajasid omavahel juttu ja ei vaadanud meie poolegi 15 minutit. Istusime seal ja üks mu Rootsi kolleeg ütles: "Kurat, siin peab küll streik olema. Nad ei tee ju mitte midagi!" Ma läksin siis kelnerite juurde ja seepeale hakkasid nad meid teenindama. Nii et kliendi teenindamis- ja suhtlemisoskust polnud ollagi. Ja rootslased ei tajunud seda. Nende jaoks oli ilmne, et see oli streik.“

Kimpus Eesti seadustega

Esimene n-ö laine kliente, kes Aspe poole pöördus, oli Rootsi väikeettevõtjad, kes tahtsid ruttu Eestisse äri tegema minna ja ei kartnud riske võtta „Nad ütlesid, et rahval pole ju absoluutselt mitte midagi, sa võid kõike müüa.“ Tavalised küsimused ettevõtjatelt Aspele olid, millised ettevõtlusvormid on Eestis olemas, kuidas leida partnereid, kas maffia hakkab meid kiusama, kuidas on lood altkäemaksuga.

Teise lainega tuli hakata nõustama juba suuremaid firmasid, isegi börsiettevõtteid. Probleem oli aga selles, et Eesti oli riigina end alles üles ehitamas, puudusid näiteks seadused. „Ajasime oma büroos tegevdirektoritega juttu ja nad küsisid näiteks, mis juhtub siis, kui läheme pankrotti. Mul tuli öelda, et pankrotiseadust veel pole. Teistel oli liisinguäri ja küsiti, kuidas käituda, kui tasu ära ei maksta. Ma ütlesin, et täitevametit ei ole. "Aga kuidas me siis oma asjad tagasi saame?" Ma teadsin küll, aga ma ei julgenud öelda, et selleks kasutati vahel isegi kantpeasid,“ meenutab Aspe.

Ka ärikultuurid olid siis väga erinevad. „Pikaajalisi ärisuhteid ei austatud ja ei teatud, mis need üldse on. Tegid kellegagi lepingu, aga kui keegi teine sai sellest ärist teada ja pakkus tarnijale mõni kroon rohkem, siis ta jättis teise ärisuhte ja lepingu sinnapaika. Nii sa ei saa pikaajaliselt tegutseda, sa kaotad kliente.“

Teine probleem oli infovahetus. Rootsis käis äripartnerite omavaheline suhtlemine nii, et esitatud küsimustele tuli ka kiirelt vastus. Eestist aga vahel vastust vahel ei tulnudki. See tekitas suhtluses palju häireid ja rootslased arvasid, et eestlastel polnudki tegelikult nende vastu huvi. Aga Eesti advokaadid on Apega sel teemal rääkides arvanud, et kui eestlane ise vastust ei teadnud, siis ei läinud ta ka kõrgemat ülemust tülitama – kui inimene tundis ebakindlust, siis leidis ta, et parem jättagi vastamata.

Eesti üle uhke tunne

Vaadates Eesti iseseisvusaastatele tagasi, ütleb Aspe, et talle on tänaseni arusaamatu, kui ruttu see areng toimus. „Kust see jõud ja energia tuli? Kui ma olen Rootsi ärikeskkonnas neist asjust rääkinud, siis olen kasutanud hästi raputatud šampusepudeli võrdlust. See areng oli hüppeline,“ ütleb Aspe.

„Ja kuidas tänavapilt ja inimesed muutusid. Mäletan, et kartsin, kuidas minu vanal Audilgi kojamehed ära varastatakse. Aga aeg läks ja järsku hakkasin vaatama, et pagan, minu auto on üldse kõige vanem, mis näha on. Kes mu kojamehi tahab?“

Aspe ütleb, et Eestis tunneb ta, et on elanud läbi midagi ajaloolist, mida ta Rootsis ei tunne. „Rootsis ei ole midagi sellist mu elu ajal juhtunud, mis oleks nii dramaatiline. Uued seadused ja reformid, moodsamad autod ja kõrgemad majad - that's life. Aga Eestis on minu ajal 1991. aastast tänaseni midagi toimunud ja mul on väga hea meel, et olen saanud selle läbi elada.“

„Nüüd on Eesti ka saanud oma nahal ka tunda seda karmi kapitalismust, kuidas rahad ja varad võivad põhja vajuda," jätkab ta. "aga ma pean jälle ütlema, et vaata, kuidas Eesti sellest välja tuli. Minu käest küsitakse, kuidas inimesed selle sisemise devalveerimisega toime tulid ja ei mässata nagu Kreekas. Ma olen öelnud, et Vene kultuuriga üles kasvanud ja kannatama harjunud. Väike riik, aga tubli rahvas.“

Peeter Aspe

• Advokaat ja Eesti-Rootsi kaubanduskoja juhatuse esimees
• Sündinud ja kasvanud Stockholmis
• Keraamikust ema pärit Tallinnast, advokaadist isa pärit Pärnust
• Vanemad põgenesid 1944. aastal Rootsi

 

 


 

 

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
23. August 2011, 11:06
Otsi:

Ava täpsem otsing