Advokaat: jupiti maksmisel lendab ettevõtte hind üles

Sellise soovituse andis Malmberg, vastates kuulaja küsimusele, kuidas vältida olukorda, et ostja lepib kokku müügihinna maksmise kahes osas, kuid keeldub hiljem puudustele osutades teise osa maksmisest. Seoses turvafirmaga Pristis on üks selline juhtum jõudnud ka ajakirjandusse.

"Kui ostja soovib tasuda ostuhinda ositi, mõjutab see ilmselt lepingu hinda ja tõstab seda, sest müüja ei saa raha kohe. Ositi tasumisel peaksid tehingu osalised leppima müüja riskide hajutamiseks kokku mõlemaid osapooli rahuldavates tagatistes," selgitas Malmberg. Advokaadi sõnul mõjutavad ettevõtte ostu-müügitehingu hinda mitmed nüansid, mida on kasulik teada nii potentsiaalsetel müüjatel kui ka ostjatel.

Näiteks mõjutab hinda see, mis põhjusel soovib ettevõtja oma ettevõtet müüa ja miks tahetakse seda osta. Kui tahetakse kiiret rahasüsti või välditakse ettevõtte pankrotti minekut, mõjub see hinda pärssivalt. Kui ostja tahab aga laiendada turuosa või saavutada kontrolli ettevõttes, mõjub see hinda kasvatavalt. Nii on teada üks juhtum Lõuna-Eestist, kus aktsiate hind kasvas kahe suurema omaniku võimuvõitluse tulemusel nominaalväärtusega võrreldes 100 korda.

On hästi oluline, et müüja presenteeriks äriühingut ja esitaks ostjakandidaatidele andmeid, sest Eesti seaduste kohaselt vastutab müüja selle eest, mida ta müüb, rääkis Malmberg. Kui ostame autot, ostame käegakatsutavat asja ja saame viia auto testsõidule. "Äriühingu puhul see nii lihtne ei ole. Seetõttu oluline, et ettevõtet õpitakse tundma," rõhutas ta.

Õiglase hinna väljaselgitamiseks ja kokkuleppimiseks kasutatakse Ameerikast pärinevat due diligence'i protsessi, millel eesti keeles vastet pole. Malmberg pakkus, et seda võiks nimetada ka juriidiliseks auditiks. Hansa Law Offices'e arvestuste kohaselt kulub keskmise Eesti ettevõtte tegevuse ja dokumentide uurimiseks 35 tundi, mis tähendab 3500eurost väljaminekut.

Eristatakse kahte sorti due diligence'i - need, mida teeb ostja ja need, mida teeb müüja, et probleeme ennetada ja enne müüki kõrvaldada. Due diligence on Malmbergi sõnul hästi tehniline protsess, kus on palju pabereid, mida ostjad ja advokaadid läbi vaatavad.

Eestis on tavapärane, et paljud müüjad ei tea täpselt etetvõtte väärtust ega riske.Probleemid suurendavad samas riski, et ostu-müügitehingut ei toimu või saab müüja ettevõtte eest oluliselt madalamat hinda.

Lisaks on Eestis hästi tavaline, et ostuhuvilisele pole pakkuda juhatuse koosolekute protokolle, sest keegi pole neid kunagi protokollinud. Malmberg rääkis juhusest, kus osteti ühegi dokumendita kinnisvaraettevõte. See tähendas, et polnud vara soetamise dokumente ega üürilepingud ja tagantjärele oli neid pea võimatu taastada. Igal juhul kulus ostjal paberimajanduse kordasaamiseks palju rohkem raha, kui ta oleks osanud arvata.

Ostu-müügiprotsessi käigus vaadatakse seejuures dokumente, mis on äriregistris ja kas need on õigeaegselt esitatud. Kui pole, tekib ostjal alati küsimus, miks.Mõni ostja tahab teha intervjuusid nii tarnijate kui ka klientidega, kontrollitakse, kas on kohtuvaidlusi, ja kui on, tutvutakse kohtumaterjalidega. Kontrollitakse litsentside olemasolu ning kehtivust, kas on toimunud maksukontrolle ning tahetakse näha maksukontrollide materjale, ühtlasi on oluline teada ettevõttes kasutatavat tarkvara ja kas on olemas tarkvaralitsentsid. Mida täpselt näha küsitakse, sõltub ostjast. Tavaliselt teeb ostja teeb nimekirja valdkondadest ja dokumentidest, millest ta koopiaid tahab, ning müüjal tuleb koopiad ka anda.

"Paljudel juhtudel on ka probleeme tekkinud, et juhatus ei taha dokumentidega tutvuda lasta," tunnistas Malmberg lisades, et lahendusviisid sõltuvad konkreetsest olukorrast. 2008. aastast eksisteerib üks aktsiaseltse puudutav riigikohtu lahend, kus on väga selgelt öeldud, aktsionäridel on õigus saada teavet muuhulgas ka selleks, et hinnata oma aktsiate väärtust ning neid müüa.

Juhatus võib küll info andmisest keelduda, kuid keeldumine ei saa olla subjektiivne. See peab tuginema konkreetsele seisukohale ja tuleb põhjendada, kuidas info avaldamine ettevõttele reaalset kahju tekitab, selgitas Malmberg. "Juhatus ja nõukogu peavad siiski arvestama sellega, et informatsiooni tuleb jagada," lisas advokaat. Et ostuhuvilised saadud infot kurjasti ei kasutaks, sõlmitakse nendega enne info üleandmist konfidentsiaalsuskokkulepped.

"Olge kursis, mis ettevõttes toimub. See tagab, et saate oma aktsiate või osade eest paremat hinda kui siis, kui te ei tea, mida müüte," toonitas Malmberg.

Ostu-müügitehingu võib vormistada nii ühinemise, jagunemise, pankrotivara ostu kui ka muuna, ent kõik oleneb sellest, mida konkreetselt tahetakse. Tehingustruktuuri aitab reeglina paika panna nõustaja.

Eesti ettevõtete müügil peituvad põhilised probleemid halbu klausleid sisaldavates lepingutes, mida ei ole reaalselt täidetud. "Tavaliselt sõlmitakse mingid lepingud ja hakatakse neid suuliselt muutma, kuigi see pole lubatud," selgitas Malmberg Eesti äripraktikat. Teiseks suuremaks ülevõtmise takistajaks on maksuriskiga tehingud.

"Due diligence on ressursimahukas ja ega see muidugi odav pole," tõdes Malmberg. "Ma oma kogemusest võin aga öelda, et tehingu hind jääb paika. Kui (juriidilist auditit pole tehtud ja - toim) mingi probleem on, tuleb hakata võib-olla tehingust taganema, ostja muidugi ei taha raha tagasi maksta, siis käime kolm aastat kohtus ja kulud lähevad palju suuremaks, kui oleksime tahtnud."