Laupäev 3. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Juhi sõnal on jõud

Urve Vilk 29. august 2011, 00:00

Psühhiaater Jüri Enneti sõnul mõjutavad sotsiaalsed tegurid inimest kümneid kordi rohkem, kui oskame arvata, ning probleemide ennetamine oleks palju odavam kui tagajärgedega tegelemine. Küsimustele vastab psühhiaater Jüri Ennet.

Kas praegusel ajal on läbipõlemist juhtide seas vähem kui kümme aastat tagasi? Tegeleme ja tahaksime tegeleda tagajärgedega, aga põhjuste puhul paneme teadlikult või alateadlikult silma kinni: koolivägivald on Soome ja Ameerika probleem, koduvägivalda meil pole, Norras ja Londonis toimuv meid ei puuduta.

Peaksime kaasa aitama põhjuste leidmisele ja sealtkaudu ka probleemide lahendamisele. Inimese psüühika on selline, et kui on suured muutused, siis see toimub kihiliselt. On hingeline, psüühiline, kehaline ja sotsiaalne tasand.

Sotsiaalsed tegurid mõjutavad inimese hea- või halba olu, töövõimet või töövõimetust ning tema lojaalsust või mittelojaalsust kümme korda rohkem, kui oskame arvata. Ja siin oleks vaja juhtidel õlg alla panna. Tasuks mõelda, kas tegeleme tagajärgedega, kuidas auru välja lasta, andes antidepressante ja õpetades harjutusi, millega pingest vabaneda, või selgitame välja, milles on uba ja millega tegeleda, et üleliigseid pingeid ja tervisehädasid ei tekiks.

Ekstreemsed juhud, näiteks suitsiidikatsed, mille puhul ütleme, et tegu on isikliku küsimusega, on tegelikult karje ühiskondlikul tasandil. Kui sellest mööda vaatame, siis pronksiöötaolised asjad korduvad.

Tippjuht tahab, et tema töötajad oleksid töövõimelised, et ta saaks toota, et siseturg ei kuku ära ja inimesed oleksid ostuvõimelised. Seega peaks ta ühiskondliku elu probleemidesse aktiivsemalt sekkuma, et ühiskond vastu peaks. Poliitikutel on oma visioonid, aga tippjuht näeb majandust ja seda, kuidas leib lauale tuleb. Tippjuhid ja ärimehed saaksid ja peaksid rohkem kaasa rääkima, kuna ka neil on vaja, et oleks tööjõudu jne.

Teiseks, meie tervishoiusüsteem lonkab mõlemat jalga. Meil on riiklik ja erameditsiin. Kui tegu oleks eluterve konkurentsiga, oleks see hea, aga tegelikult toimub jala taha panemine. Selle probleemi peaksid jällegi poliitikud lahendama, aga see juhtub ainult siis, kui juhid survestavad.

Kuna rahvastik vananeb, nii et varsti oleme me sunnitud tööjõudu lõuna- ja idamaadest sisse võtma, siis muidugi oleks parem, kui meil endal oleks iive positiivne.

Varem õpetati ülikoolis pediaatreid ehk lastearste ja nad töötasid üle Eesti, aga kuna pediaatria on nii keeruline valdkond, siis praegu ei suuda ükski perearst seda tööd väga korralikult teha. Sellest algab vigade ahel. Kui varem ei kõlvanud noorukitest sõjaväkke 15%, siis nüüd ei kõlba juba pooled. Me ei peaks nägema mitte tagajärge, vaid määrama pediaatriavaldkonna.

Inimene on ühiskondlik olevus, mida juhtlammas ees teeb, seda teeb lambakari järele. Kui tipptasemel käib üks ärapanemine, kui näeme seda iga päev meedias, siis levib see pikapeale ka alumistesse kihtidesse, tekib kodu- ja koolivägivald. Lisaks on korrumpeerumise probleem - kui on selge, miks üks või teine asi on nii, nagu on, on inimesel koormat kergem kanda.

Ühiskonnatohtrid pole ainult poliitikud ja valitsus, vaid ühiskonnaspetsialistid ja erialatohtrid on ka juhid ja ärimehed, kes peavad ühiskondlikku ellu palju aktiivsemalt lülituma.

Inimene on sotsiaalne olevus ja sotsiaalsed tegurid mõjutavad tema psüühikat, tema kehalist ja vaimset tervist ning töövõimet kümneid kordi rohkem, kui oskame arvata. Seetõttu pole nende tegurite mõjutamine vaid munitsipaal- ja riigitasandi küsimus, vaid kõigi, ka ärimeeste jaoks oluline probleem.

Kuidas panna ärimehed rohkem ühiskondlikku ellu sekkuma? Kõigil on mingid prioriteedid ja olen seda meelt, et kui räägime riigi probleemidest rohkem avalikult ja kaardid laual, on see võimalik. Ideede võitlus peab olema karm, aga edasiviiv, see ei tohi kedagi lammutada.

Kas iseenda probleemide tähtsustamine ja oskamatus mõelda laiemalt ühiskondlikel teemadel on tingitud meie lühikesest iseseisvusajast ja sellega seonduvast saavutamisvajadusest või on see sellel sajandil süvenev ülemaailmne probleem? Meil kõigil ja eriti eestlastel on suur ego, palju mina-tunnet, isetegemistahtmist ja individuaalsust. Tänu sellele oleme me nii kaua vastu pidanud, aga samas on see ka meie nõrkus.

Tulles individualismi juurde tagasi, siis ma olin kümme aastat karskusliidu esimees ja pidin tekitama enda jaoks motivatsiooni, miks seda teha. Mul oli siis selline mõte, et mul on kodus kolm last ja ma olen ju huvitatud, et minu laps ei satuks autoroolis oleva alkoholihaige ohvriks. Lisaks tahtsin ma, et mu tütardel oleks valida tulevikus meheks kedagi, kellel poleks sees viinakuradit.

Sama paralleeli võib tuua meil valitseva tööpuudusega seotud probleemistikuga. Kui töötute arv on väga suur, siis tekivad vargused ja pahandused, sest nad tahavad süüa ja juua. Ühiskond on omavahel seotud ja probleem, mis võib esialgu tunduda individuaalse murena, on tegelikult kogu ühiskonna oma. Sotsiaalsed tegurid mõjutavad inimese individuaalset käitumist. Eksisteerib teadvustatud ja kollektiivne alateadvus, nagu Jung ütles.

Vaimse tervise puhul on neli olulist komponenti, neli mängude ringi: lapsemäng, sportmängud, näitemäng ja rollimängud. Kui võtame eluraskusi mänguliselt, on neid palju kergem kanda. See on hea võimalus ennast arendada, nagu sportlane teeb end sportmängudega paremaks.

Tundide kaupa võiks rääkida, kuidas harjutusi teha, auru välja lasta ning tekkinud sümptomeid ja haigusi ravida, aga põhirõhk tuleb panna ennetusele. Ja sellele saavad kaasa aidata just juhid.

Igas päevas võiks siis olla natukene mängu. Kuidas selleni jõuda? Mitte natukene, vaid palju. Kui neli tundi teha sportmängu, siis neli tundi lastakse nii, et higi voolab.

Samasuguse mängulisusega tuleks võtta ka tööd. Niikuinii tuleb töö ära teha. Üks võimalus on seda teha nina norgus, teine võimalus aga öelda, et vot kui tore, selle asja lahendame täna ära mänguliselt.

Eestlane on ju tõsine. Kuidas saaks juht kaasa aidata sellele, et töötajad suhtuksid töötegemisse rohkem mänguliselt?

Nagu näitemänguski. Kui meil on näitering ja näitejuht ütleb Jürile, lavaline liikumine on selline või et see tekst on tal veel konarlik, siis on osalejal hea meel, et näitejuht temaga tegeleb ja ütleb, et tekst pole veel peas või liikumine ei lähe just tantsusammul.

Aga kui ülemus ütleb, et töötaja ei oska ühte või teist asja logistiliselt lahendada ja informatiivselt on tal ka augud sees, ning paneb küsimärgi alla, mida töötaja üldse oskab, siis tekib tunne, et jälle astuti kanna ja varba peale.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:12
Otsi:

Ava täpsem otsing