Milleks Eestile president ja presidendivalimised?

Tõnis Saarts 29. august 2011, 00:00

Milleks meile president ja presidendivalimised? Presidendil ju erilist mõju Eesti sisepoliitilistele arengutele pole. Ei saa ta tõsta ega langetada makse, kergitada vanemapalka, lubada pensionite tõstmist, parandada ettevõtluskeskkonda… Kas tõesti on tarvis eraldi institutsiooni põhiliselt vaid pidupäevakõnede pidamiseks?

Tõepoolest, parlamentaarses riigis nagu Eesti on presidendi võimupiirid ahtad. Skeptikud unustavad tihtipeale ära, et lisaks Eesti riigi esindamisele välismaal on presidendil kanda ka ülitähtis roll sisepoliitiliselt - ta on tasakaalustaja ning põhiseaduse valvur.

Kõigepealt presidendist kui tasakaalustajast. Kuigi president ei tohi otseselt sekkuda poliitikakujundamisse, saab ta ometi oma autoriteediga viidata teatud ühiskondlikele probleemidele, koputada poliitikute südametunnistusele, kui viimased hakkavad vastuollu minema ühiskonna õiglustundega jne. Mis aga veelgi olulisem, riigipea pakub rahvale teatavat kindlustunnet - isegi kui valitsused ja peaministrid vahetuvad, jääb president ometi kehastama teatavat järjepidevust ja stabiilsust. Meil on juba üks kurb kogemus eelmisest Eesti Vabariigist, kus iseseisvat presidendiinstitutsiooni kuni demokraatia hääbumiseni polnudki. Selle puudumine hakkas kriisihetkedel valusasti tunda andma ning lõpptulemust teame me kõik - vapsid ja hiljem Pätsi-režiim.

Veelgi olulisem on presidendi roll põhiseaduslikkuse valvurina. Siinkohal unustatakse, et presidendid on mitmetel kaalukatel hetkedel oluliselt mõjutanud Eesti sisepoliitilisi arenguid, kasutades oma õigust kuulutada teatud seaduseelnõud põhiseadusvastaseks. Üks näide on, kui president Lennart Meri keeldus 1993. aastal välja kuulutamast välismaalaste seadust. Viimane oli täis mitmeid vasturääkivusi, tekitades vene elanikkonnas tõsist hirmu, et neid hakatakse kohe riigist välja kihutama. Ida-Virumaal toimusid juba vihased demonstratsioonid ja kui Meri otsus poleks pingeid maha võtnud ja konfliktil oleks lastud eskaleeruda, räägitaks Eestist praegu ilmselt ehk samas võtmes nagu Moldavast - riigist, kus on külmutatud rahvuskonflikt. Vaevalt me sel juhul Euroopa Liidus ja NATOs oleksime.

2002. aastal ei kuulutanud president Arnold Rüütel välja seadust, mis oleks keelustanud kohalikud valimisliidud. Vaidlus läks riigikohtusse, kus leiti samuti, et algatus on põhiseadusvastane. Siingi oli tegu kriitilise tähtsusega sündmusega. Erakondadele anti selgelt märku, et ühiskonna parteistamisega on liiale mindud ja selles liinis tõmbutigi peagi mõnevõrra tagasi. Viimastel valimistel nägime valimisliitude jõulist tagasitulekut paljudes omavalitsustes, mis näitab, et toonase otsuse mõjud on käegakatsutavad veel tänagi.

President kui märk ja peegelpilt. Presidentinstitutsioonist mõeldes tuleb alati silmas pidada, et Eesti on väikeriik Euroopa perifeerias - Ida-Euroopas. Seesugustele riikidele on rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud esindusfiguuride olemasolu väga oluline. Püüdke meenutada mõnda Leedu, Läti või Tšehhi poliitikut? Kes esimesena meenuvad? Ikka presidendid - kas istuvad või juba ametist lahkunud: Freiberga, Havel, Klaus, Grybauskaite, Adamkus... Miks peaks see Eesti puhul olema teisiti? Väljaspool jääb Eesti visiitkaardiks ikkagi ennekõike president, mitte peaminister. Ainult need, kellele Eesti riigi kuvand välismaal grammigi korda ei lähe, võivad täie kindlusega presidendivalimiste ja presidendiinstitutsiooni mõttetust kuulutada.

Tänavused presidendivalimised on kujunenud kahjuks üsna vähehuvitavaks ja loiuks. Seda kahel põhjusel. Esiteks, puudub neil valimistel terav konflikt ja vastandumine, mis mobiliseeriks nii rahvast, kui poliitilist eliiti. Teisisõnu, ei ole siin ei mineviku- ega tulevikujõudude võitlust, Lääne- ja Ida-orientatsiooni valikut jne. Kui Ilves ja Tarand vaidlevad peamiselt vaid selle üle, kui suurt aktiivsust peaks president riigi sisepoliitikas üles näitama, mõjub see enamusele lihtsalt igava targutamisena, mis kuigivõrd Eesti elu ja tulevikku ei mõjuta. Teiseks, valimiste lõpptulemus on suuresti ette näha: küsimus pole kumb kandidaat osutub valituks, vaid kas valik tehakse ära juba esimeses voorus või hoopis teises.

Ometi ei tähenda valimiskampaania unisus, et presidendiinstitutsioonil poleks Eesti poliitikas mingit kaalu ja tegemist on vähetähtsa ametipostiga. Pigem on tänased presidendivalimised meie poliitilise ja ühiskondliku olukorra peegelpildiks. Märksõnaks on siinkohal stabiilsus. Viimast saab vaadelda nii märgina küpsusest, kuid tõlgendada ka sumbumise ja stagnatsioonina.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 18:59
Otsi:

Ava täpsem otsing