Parts: Kes kutsub majandusministrit kuriteole?

Eelmisel esmaspäeval külastasite Baltikat – ostsite midagi kaasa ka?Veel mitte, ei jõudnud.

Aga mis teie ülikonna mark on?Ma vabaaja ülikondi olen isegi ostnud Baltikast. Aga neil on praegu selline uus teenus, et nad teevad mõõdu järgi – peaaegu, nagu rätsep. Ma olen üldiselt kasutanud ikka rätsepateenuseid. Aga ka Baltikast on nüüd võimalik saada paremini istuvat ülikonda ja suhteliselt suure riide valikuga.

Saan aru, et teie visiit ettevõttesse oli mõeldud ettevõtte toetuseks keerulisel ajal?Kindlasti. Baltika on 20 aasta jooksul teinud läbi sisulisi muutusi, mida ei saa rääkida kõigi tekstiiliettevõtete kohta. Nad on olnud väga loomingulised. Kuna palju on sõnumeid olnud, et neil on teatavaid raskusi, siis mis jääb majandusministril muud üle, kui saada natuke detailsemat pilti ja kuulata, mis on ettevõtte juhtkonna nägemused. Kindlasti arutada, mida saaks koos riigiga teha. Ma ei räägi rahalisest väljaaitamisest, sest seda Baltika ei vaja. Mul jäi ettevõttest väga hea mulje. 20 aastaga on temast saanud rahvusvaheline moetööstuse ettevõte, kellel on väga laiad koostöösidemed. Ma arvan, et sellise ettevõtte hea käekäik on Eesti majanduse jaoks oluline.

Millised on teie hinnangul Eesti ettevõtluse praeguse hetke probleemid? On lühemad ja pikemaajalised. Eesti majanduse jaoks on väljakutse number üks ettevõtlusaktiivsus. Aga me ei pea rääkima lihtsalt ettevõtlusaktiivsusest, vaid võimekusest luua ettevõtteid, mis on rahvusvahelise perspektiiviga. See ei tähenda, et me ei peaks tähele panema näiteks väikeseid poode või kedagi teist, kes puhtalt siseturule töötavad. Ma hoopis kiidaksin Eesti ettevõtjaid. Me oleme tihti rääkinud, et avalik sektor tuli kriisist välja, ühines euroga. Aga kriisi eesliini raskust kandis ikkagi Eesti ettevõtja. Me oleme lühikese ajaga kasvatanud kõvasti ettevõtete tootlikust. Eksport on kasvanud. Me räägime siin peaaegu 20% uutest eksportijatest kahe aasta jooksul. See tähendab väga kiiret ümberorienteerumise võimet. Ükskõik, mida nad siis teevad, ükskõik mis sektoris. Laiemalt -  meie mõtlemine ettevõtluses peab muutuma rahvusvaheliseks. Ma ei taha öelda, et see probleem on, aga see lihtsalt peab muutuma peaaegu iga ettevõtte jaoks elementaarseks. Hea on see, et meil on näiteid. Alati on vaja näiteid, et enesekindlust kasvatada, alates Skype-st, Estonia klaveritest jne. Või ka Tallink -  hea oleks, kui oleks rohkem selliseid näiteid, kus Eesti ettevõte suudab käituda teistpidi ja laieneda välja. Eluterve riik ja ühiskond vajab omasid ettevõtjaid, see on selge. Oma ettevõtja on osa ühiskonna eliidist, ta on tunduvalt lähemal ühiskondlikule debatile, poliitikale. Rääkimata sellest, et ta aitab ühiskonda ka sotsiaalselt edasi viia.

Te olete riigihangete puhul kritiseerinud ettevõtteid, kes objekte pooleli jätavad ja öelnud, et need firmad ei peaks uutel hangetel osalema. Aga kui kõik seda teevad ja ütlevad, et ei saa kahjumit kannatada, kus siis lahendus on?Kõigepealt, kui ettevõte tuleb võidetud hankelt ära, siis sellele järgnevad sanktsioonid. Ettevõte, kes tegi odavama pakkumise, peab maksma hankijale tekitatud kahju ja vahe järgmise pakkumisega kinni. Kui ettevõtte kannab need kahjud, siis see on lõppkokkuvõttes tsiviiltehing. Ettevõttel võib olla põhjusi, mille tõttu ei suudeta lepinguid täita. Minu väljaütlemine on paljuski ajendatud teedeehitusest. Me oleme näinud siin konkreetseid juhtumeid, näiteks Pärnu ümbersõit, aga mitte ainult. Ja see puudutabki seda, kui võitnud ettevõtted loodavad, et neil õnnestub edaspidi hinnaga manööverdada. Kui ettevõte tegi ühe pakkumise ja tuleb kahe nädala pärast ning teeb uues majandussituatsioonis kõvema pakkumise, siis see on mitteaktsepteeritav käitumine. Siin peab olema seaduses võimalus sellised pakkumised diskvalifitseerida. Täna juriidiliselt seda võimalust pole. Mulle tundub, et praegu need küsitavad objektid teeehituses ehitatakse valmis. Ettevõtted saavad võib-olla vähem kasumit, ehitavad nulliga. Ma ei tea kõiki ettevõtjate poolseid vaateid.

Eks nad räägivad, et toodavad kahjumit.Nojah, aga nad ju ise tegid selle pakkumise. Ikkagi pacta sunt servanda (lepingut tuleb austada ld k - toim). Kui sa teed sellise pakkumise, siis see on ju ettevõtte risk. Kohati need asjad tunduvad nii, et ainuke riski kandja peaks olema justkui riik. See ei ole nüüd ka päris õige.

Teil on ka see aasta plaan üle vaadata taastuvenergia toetuste süsteem?Mida me saame teha, on muuta seadust. See on kavas ja me loodame septembris mingi eelnõu lauale panna. See seadus võeti vastu 2007. Ma ei viitsi selles ajaloos väga palju sorkida, kas selle vastuvõtmine käis nii või naa. Tavaliselt pannakse palju juurde, nähakse väga musti pilte.

Mõtlete, et kas oli siin see seos selle jaamaga, mille puhasrentaablus mullu oli 42% (endise Eesti Energia nõukogu esimehe Urmas Sõõrumaa arendatud ja hiljem hiigelkasumiga Dalkia kontsernile müüdud Väo jaam – toim)?Kindlasti seal aktiivne lobby oli, milliste numbrite peale see tehti. Fakt on see, et 2007. aasta seadus võeti vastu teadmisega, et elektrit müüakse reguleeritud hinnaga. Täna on kujunenud kõigil tegutsevatel taastuvenergia ettevõtetel see, et nad müüvad elektrit otse turule ja turuhinnaga. Praegu reguleeritud hind on olnud kõik need aastad madalam kui börsihinna keskmine. Ehk teisisõnu tähendab see seda, et toetus, kui seda on vaja, tuleb siduda turuhinnaga. Keegi ei keela elektritootjal müüa elektrit sinna, kus nad saavad selle eest kõige rohkem tulu. Omaaegne seadus ei arvestanud seda muutust elektriturul. Ja seetõttu peab see puudutama ka neid investeeringuid, mis on tehtud varem.

Miks see eelnõu läbi ei läinud eelmisel aastal?Eelmisel aastal käsitleti seda mingi Juhan Partsi poliitilise valimiseelse šõuna, mis seda kahtlemata ei olnud. Tegemist oli ikka konkurentsiameti analüüsiga, mis tulenes sellest, et kõik Euroopa konkurentsiametid seda majanduskriisist tulenevalt tegid. Oli vajadus hakata eelarvet puhastama. Konkurentsiamet pani analüüsi laua peale, see oli kunagi suve alguses ja hinnang oli selge – võimalik oli see parandus ära teha. Aga valimised tulid peale. Oli selge, et sellises olukorras mingit poliitilist toetust ei ole. Täna on meil poliitiline toetus olemas. 

Eelmisel aastal võttis valitsusjuht väga teravas toonis valitsuse pressikonverentsil sõna selle vastu. Kuidas te Andrus Ansipiga läbi saate muidu?Väga hästi. Ega neid avalikke sõnavõtte ei maksa kuidagi nii interpreteerida, et keegi tülitseks. Poliitikud saavad tegelikult väga hästi läbi omavahel. Muidugi on eriarvamusi ja neid ei ole mõtet peljata. Kuidas need seisukohad siis muidu kujunevad? Nüüd võtsime suveaja, et kõik erinevad institutsioonid saaks koos asja läbi analüüsida ja vaadata, mis on tehtud teistes Euroopa riikides. Vaatame veel siin ettevõtete tulemusi ja neid tuleb juurde, nagu te siin viitasite juba Väo biomassi jaamale. Loodan, et me selle põhjal saame septembris midagi välja pakkuda, mis väga palju ei erine meie varem pakutust.Põhimõte ja soov on ikkagi selline, et taastuvenergia toetused oleksid õiglased. Meie arvates on need praegu ülemäära kasumlikud. Meil ei ole midagi ettevõtete suurte kasumite vastu, aga suure kasumi jutt lõppeb seal, kui me räägime monopoolsest staatusest ja avalikest subsiidiumidest. Ja antud juhul on tegemist puhtal kujul avaliku subsiidiumiga, tõsi küll, see on pandud tarbija peale. Euroopa Liidu kokkuleppe järgi pidi meil 2010. aastal taastuvelektri osakaal olema 5,1%. Meil oli 10%. Sellel rahvusvahelisel kohustusel on täiendav koormus meie majandusele ja me oleme seda kohustust täitnud ennaktempos. Seega peaks riik kuidagi hakkama seda reguleerima, et me täidaks seda kohustust selles tempos, nagu ette oleme näidud. Sellega me hoiame oma maa majanduse konkurentsivõimet enam-vähem analoogselt teiste riikidega. Lõpp-eesmärk on 25% kogu energia bilansist aastaks 2020. On selge, et taastuvenergeetikasse tuleb jätkuvalt investeerida, aga riigil peab olema mingisugune kontrollhoob. Muidugi kerkib ka tehtud investeeringute kohtlemise küsimus. Ma kindlasti soovin rääkida seniste investeerijatega läbi, et mis on nende seisukoht. Ma kujutan ette, et nende seisukoht on, nagu ikka – see on absurd, Parts käitub Leninina, natsionaliseerib, usaldusväärsus on kahtluse all. Sedalaadi hõiskeid tuleb. Ärge neid avaldage.

Me ei saa tsensuuri kehtestada. Jah, aga ajakirjandus saab ju teha valiku ja avaldada seda, mille avaldamisel on mõte. Ma loodan nendest läbirääkimistest, et ehk need tulevad konstruktiivsed.

President Toomas-Hendrik Ilves võttis siin hiljuti sõna ja kahtles Eesti Energia (EE) osade investeeringute mõttekuses. Ka Ansip on öelnud, et enne võiks Setust Saareni kõik korras olla, kui kõrge lennuga Jordaaniasse lennata. Mis teie nüüd EE üldkoosolekuna selle peale kostate?Minu seisukoht on olnud kogu aeg see, et Eesti Energia kodune majandus peab olema perfektne. Ma arvan ka, et Eesti Energia nõukogu ja juhatus pingutavad selle nimel. Ma ei ole aga nõus Ilvese väljaütlemisega. Minu arust paljastas Ilves endas siiski vilunud populisti, kritiseerides põlevkivitehnoloogia võimalusi ja võimalikke arenguid maailmas laiemalt. Selle populismiga ei jõua mitte kuskile. Raha ei tule Eesti jaetarbijast, et uurida võimalusi, kas põlevkivitehnoloogial on maailmas šanssi. Selline tehnoloogia eksport on aga väga mõistlik. Kui me vaatame praegu EE tegelikke investeeringuid, siis Jordaania ja Ameerika projektid on praegu sellises faasis, kus tegelikud investeeringud ei ole veel märkimisväärsed. Projekti arendusetapid on üsna pikad, 3-5 aastat. 80% EE investeeringutest on otseselt seotud Eestiga. Minu seisukoht on selline: kodus peavad olema asjad perfektsed ja siin on väga palju teha. Me ei saa ju pahaseks sellepärast, et kõik majad alates Eesti iseseisvumise taastamisest ei ole veel värvi näinud. Samamoodi on ka nende elektripostidega. Aga väljapoole investeerimine on teine teema.

Kuidas see teine teema on?See on põlevkivitehnoloogia eksport. Mõelge nüüd teistpidi – kui meil ei oleks Jordaania ja USA projekti? Nii lihtne oleks. Minul oleks lihtne. Käol (EE nõukogu esimees Jüri Käo – toim) oleks lihtne. Liivel (EE juhatuse esimees Sandor Liive – toim) oleks lihtne. Sest siis me ei peaks sellega tegelema. Ma imestan, kuidas teil Äripäevas nii palju vaba pinda on, et te avaldate sellise härrasmehe, nagu Gräzini (riigikogu liige Igor Gräzin on ÄP vahendusel EE otsuseid kritiseerinud – toim), ma julgen öelda, sonimist EE teemal. Miks me neid investeeringuid teeme? Ma püüan seda hästi lihtsalt selgitada – me ei tee seda sellepärast, et EE-l oleks hea või mingil kapitalistil oleks hea. Vaid, kui me suudame selle tehnoloogia viia usaldusväärselt toimiva turu peale, siis tõenäoliselt on meie enda elektri hind pikas perspektiivis meie tarbijale kõige mõistlikum. Me katsume ära hoida seda Anto Raukase ähvardust, et elektri hind tõuseb pikemas perspektiivis 300%. Me peame arvestama sellega, et Eestis on täna reguleeritud hind üks Euroopa Liidu odavamaid.

Ega me ostujõu poolest ka just ei hiilga. Ei hiilga, aga me räägime nominaalist. Kütuse hind on ju enam-vähem samal tasemel. Aga elektri puhul on suhteliselt suured vahed. Ja võib-olla mõni inimene siis ka mõtleb, et mille poolest see Eesti inimene nii geniaalne on, et suudab äkki elektrit nii palju odavamalt toota kui taanlased, soomlased, lätlased, leedukad jt. Kas me oleme avastanud mingi imeasja? Ei, vastus on äärmiselt lihtne. Sõbrad, me ei ole sinna 20 aastat investeerinud ja me kasutame täna nõukogude ressurssi. See, mis puudutab kodust asja – jah, need peavad olema perfektsed. Aga arusaamatu on minu jaoks see etteheide või käsitlus, et EE ei tohiks väljaspool midagi teha. Me räägime elektriturust, me räägime Euroopa Liidust siseturust ja nüüd ütleme oma energiafirmale, et ta ei tohi isegi Lätti minna. Kes see siin kutsub majandusministrit pehmelt öeldes kuriteole? Meie vastutus siin on riigi vara väärtust kasvatada. Nüüd öeldakse, et käituge nagu ullikesed, suruge riigi vara väärtus alla. Kuulge - see on ju üleskutse kuriteole.