Teisipäev 6. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Küttimine võib septembris peatuda

Ain Alvela 31. august 2011, 00:00

Üldiselt ei kuulu vaidluse alla tõsiasi, et jahinduses peitub suur potentsiaal maaelu arengule. Paljud uuringud on näidanud, et sihipärane jahiteenuste arendamine toetab maaturismi ja aitab maandada sesoonsusega seonduvaid probleeme.

Jahti peetakse teadupärast sügisel ja talvel ehk siis, kui turismitaludes napib suvitajaid. Jahi korraldamine on suhteliselt tööjõumahukas - ka see on maaelu kontekstis oluline.

2010. aastal Helsingi Ülikooli teadlaste koostatud analüüs Põhjamaade jahiturismi potentsiaalist viitab, et kui jahindus on allutatud turumajandusele ja seda korraldavad kliendile orienteeritud firmad, siis luuakse regiooni lisaväärtust 60% rohkem kui klubilise jahindustegevuse korral. Jahinduse arengukava koostamisel arvutati välja, milline võiks olla kogu jahinduse potentsiaal. Ainuüksi uluksõraliste lihakehade turustamisel saadav tulu oleks ligi kolm miljonit eurot.

Tänavu maikuus toimunud enampakkumisel müüs RMK aastase jahipidamisõiguse ligi 117 225 hektarile. Kokku on RMK kasutuses 155 600 ha jahimaid, millest eramaid on ligi veerand. Kui jahipiirkonna kasutusõiguse eest riigile minev tasu on 0,15 eurot/ha, siis keskmiseks alghinnaks pani RMK juba 0,66 eurot/ha ning tegelikuks müügihinnaks kujunes 1,72 eurot/ha. See tähendab, et kui jahiõigus kogu riigimetsas sellise turuhinnaga välja rentida, saaks RMK ja riik lisatulu suurusjärgus 1,5 miljonit eurot aastas.

Metsaomanikud: meie maksame jahipidamise kinni. Eesti Metsaseltsi president Heiki Hepner on seda meelt, et praegust jahindust lastakse osaliselt kinni maksta eramaaomanikel.

"Arvestades, et erametsi on Eestis ligi miljon hektarit ja vähemalt sama palju on jahimaadeks sobilikke põllumaid, võib öelda, et n-ö tasuta jahialade süsteem jätab eraomanikud ilma ligi 3,4 miljonist eurost aastas," iseloomustas Hepner olukorda. "Samas - jahinduse avalikkusele suunatud tegevusi toetatakse KIKi jahindusprogrammi raames. 2010. aastal kiideti projekte heaks 260 000 euro eest, kuid on olnud ka märksa suurema summaga aastaid."

Olukorda kodumaa jahinduses iseloomustades tõi Hepner välja majanduses kehtiva põhimõtte, et vabal turul ei ole kauba eest võimalik rohkem küsida, kui selle eest suudetakse maksta, mistõttu kujunevad lõplikud hinnad välja pakkumise ja nõudluse vahekorrast.

"Head jahimaad edaspidi kindlasti kallinevad, kehva boniteediga aladel võib juhtuda, et suurt hinnatõusu ei tule. Paljud jahimehed on samuti maaomanikud. Neile võib muutus lõpuks rahaliselt isegi positiivseks kujuneda," möönis ta. "Seda suurem see pluss on, mida enam väärindatud jahipidamisvõimalusi ja jahisaadusi turul müüakse. Sellest võidaks nii maaelu kui ka rahanappuses vaevlev sotsiaalsfäär, rääkimata suhete korrastamisest jahimeeste ja maaomanike vahel."

Õiguskantsler vana seadust ei kommenteerinud. Et kontrollida jahiseaduse vastavust põhiseadusele, edastas Eesti Erametsaliit õiguskantslerile pöördumise, milles paluti analüüsida kehtiva jahiseaduse kooskõla põhiseadusliku õigusega, mille kohaselt on igaühel õigus omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada, kui see pole vastuolus üldiste huvidega.

Augusti alguses saatis õiguskantsler Indrek Teder pöördumisele vastuse, milles andis teada, et ei pea otstarbekaks vanale seadusele hinnangut anda, sest näeb ootuspärasena uue seaduse rakendamist ja valupunktidele põhiseadusega kooskõlas lahenduste leidmist.

"Keskkonnaministeeriumis on väljatöötamisel uus jahiseaduse eelnõu ning nii eelnõust kui ka selle seletuskirjast selgub, et koostajad on mitmele erametsaliidu tõstatatud probleemile eelnõu loomise käigus juba tähelepanu pööranud," selgitas Teder.

Ta lisas, et kavatseb tähelepanelikult jälgida uue jahiseaduse eelnõu edasist käekäiku ja vajadusel alustada menetlust, et tuvastada uue jahiseaduse võimalikud vastuolud põhiseaduse või seadustega.

Maaomanikud tahavad võimalust kaasa rääkida. Erametsaliidu juhatuse esimees Ando Eelmaa märkis, et kuna metsaomanik teeb niikuinii kulutusi jahiulukite toidubaasi ja elupaikade tagamiseks ning kannab ulukite tekitatud kahjustuste kahju, peab tal olema õigus ise oma maadel jahipidamist korraldada.

"Loomulikult kaasneb selle õigusega vastutus populatsioonide hea seisundi säilitamisel," kinnitas Eelmaa.

"Kehtiv jahiseadus ei aita kaasa metsa väärtuse parandamisele," nõustus ka Jõgevamaa erametsanduse tugiisik Ain Malm. "Ulukite arvu üldisest piiramisest pole kasu, sest loomad ei tunne kinnistute piire. Just väikese kinnistu omanik võib ühel päeval seista silmitsi tõsiasjaga, et tema töö ja vaev on kahjustuste tõttu 100% hävinud."

Praegune jahiseadus ei anna maaomanikule loomade arvukuse piiramisel mingit võimalust kaasa rääkida," tõdes MTÜ Hiiumaa Metsaselts juhatuse esimees Aira Toss. "Metsanduse tugiisikuna on mul raske soovitada, et istutage taimi, kui kasvuhoos puud suure tõenäosusega ära süüakse. Loom liigub vabalt, aga tema toidulaua katab maaomanik. Peaks siiski olema omaniku otsustada, kas ta soovib oma tulundusmaal kasvatada loomi või taimi, leppida äranäritud võsaga või loota istutatud taimedest ilusat palgimetsa."

Ta leiab, et praegu pole maaomanikul muud seaduslikku võimalust jahipidamise korraldamisel kaasa rääkida, kui see oma maadel lihtsalt ära keelata.

Kui kogu jahindus allutada turumajandusele ja seda hakkavad korraldama üksnes kliendile orienteeritud ettevõtted, siis võib see tuua omanikule jõukate välisturistide kaudu küll olulist lisaväärtust, kuid peletab jahist eemale meie oma jahimehed.

Eesti oludes tähendaks see järjekordset hoopi maaelule.

Uue jahiseaduse rakendumine praeguses formaadis võib saada saatuslikuks väga paljudele maapiirkondades tegutsevatele jahiseltsidele, mis kujutavad endast just sotsiaalses mõttes tugevat kogukondlikku ühendust. Põhjalikult tuleks läbi mõelda, millised väärtused meil tegelikult kaalul on.

Kõik Eesti jahiseltsid tegelevad ulukihooldega ja kulutavad selleks märkimisväärseid summasid. Jahindus on paljude jahimeeste jaoks hobi ja eluviis, millele makstakse peale, mitte ei kulutata selleks maksumaksja raha, nagu ikka ja jälle üritatakse väita.

Küllap on lugejad märganud ajalehtedes suuri reklaamtekste, kus Rootsi kodanik kutsub Eesti maaomanikke üles küsima oma maal jahipidamise eest õiglast hinda - renditasudena jääb aastas saamata üle 13 miljoni krooni.

Siit lähebki veelahe jahimeeste ja osa maaomanike vahel. Omandatud tükis Eestimaas nähakse vaid rahalist ja ärilist vahendit.

Puudub arusaam, et metsloom on peremeheta vara, mida ei saa kinnistada ühele maatükile. See on kogu Eestimaa rikkus.

Mõistlike ja kõiki osapooli rahuldavate tulemusteni on võimalik jõuda vaid ühiste läbirääkimiste teel.

Jahimehed on seisukohal, et uus seadus peab tagama avalike huvide kaitse ja ulukipopulatsioonide jätkusuutlikkuse, mitte tegema järeleandmisi ühe huvigrupi mugavamaks jahipidamiseks.

Jahinduse aluseks peab olema jahikorraldus, mille alusel määratakse küttimisnormid. Seda on võimalik teha ainult juhul, kui jahipiirkonnad on piisavalt suured, mitte ei koosne mõnekümne hektari suurustest pisilappidest.

Jahimeestest ja Eesti Jahimeeste Seltsist püütakse avalikkusele jätta muljet kui stagneerunud seltskonnast, kes ei suuda ajaga kaasas käia. Maaomanikke näidatakse aga kui suuri kahjukannatajaid, kellel jääb aastas seetõttu saamata miljonite eurode eest tulusid. Eestimaa ulukites nähakse vabalt liikuvat kaupa, mida saaks sobivate seadusemuudatustega tulusaks äriks kasutada.

Eesti Jahimeeste Selts, kes esindab kümmet ja poolt tuhandet jahimeest, mõistab väga selgelt, et ühiskonna areng peab tooma kaasa muudatusi seadusloomes, mis sätestaks reeglid erinevate osapoolte vahel ja kaitseks nii üksikisiku õigusi kui ka avalikku huvi. Selles suhtes pole kahtlustki, et jahimehed on valmis koostööks ja läbirääkimisteks.

Kuid jahimehi teeb murelikuks, et uus jahiseadus ähvardab lõhkuda seni hästi toiminud jahindussüsteemi, mis paistab iseäranis silma paljude teiste ELi liikmesriikide jahinduse taustal. Avaldub see kõige nähtavamalt meie liigirikka ja elujõulise ulukipopulatsiooni kaudu.

Maaomanikud nõuavad, et kaotataks senised suured (kehtiva seadusega alates 5000 ha) jahipiirkonnad ja igal maaomanikul oleks õigus hakata ise omal maal jahti korraldama. Millised oleksid sel juhul tagajärjed Eesti ulukipopulatsioonile, sh suurkiskjatele? Igasugused taustauuringud selle kohta puuduvad.

Eesti keskmine maaomandi suurus on 15 hektarit. Ühes jahipiirkonnas võib olla üle 300 maaomaniku. Kui kõik need omanikud hakkaksid jahinduslikku tegevust korraldama, tekiks olukord, kus puudub igasugune ülevaade ulukiliikide arvukusest ning pole enam võimalik kontrollida, kes kuskil küttimise eesmärgil liigub, milliste relvadega ja milline on küttimise tulem.

Uue seadusega vajalik tagada turvalisus. Kehtiva jahiseadusega on jahimehel vajalik sooritada suuruluki laskekatse, mida tõendab vastav dokument. Laskekatse tuleb jahimeestel sooritada iga kahe aasta järel, selleks on vaja aga laskmist regulaarselt harjutada ja tuletada meelde ohutusnõudeid. Kindel laskeoskus tagab turvalise ning eetilise jahipidamise. Kohustusliku laskekatse nõude säilitamine uues jahiseaduses vähendab oluliselt jahiriske kogenematute relvaomanike poolt, mille ettepaneku on teinud Eesti Jahimeeste Selts.

Kavandatav jahiseadus ei näe ette dokumendi väljastamist, mis praegu kehtiva jahiseadusega väljastatakse välisriigist saabunud jahituristile. Seni kehtiva seaduse järgi fikseeritakse väliskodanikule kohaliku jahitunnistuse väljastamisel andmebaasis tema võimalik jahipiirkond, aeg ja isikuandmed.

Jahinduse aluseks peab olema jahikorraldus, mille põhjal määratakse küttimisnormid. Seda on võimalik teha ainult juhul, kui jahipiirkonnad on piisavalt suured, mitte ei koosne mõnekümne hektari suurustest pisilappidest.

Eestis on jahindusteemal turust rääkimine peaaegu pühaduseteotus. Argumendid on samad - jahindus on eelkõige ulukite arvukuse reguleerimine, mitte mingi majandusharu, jahinduse allutamine turumajanduse reeglitele viib loomade laustapmiseni, kaovad vanad jahindustraditsioonid, side loodusega jne. Siinkohal tasub uurida, kuidas jahinduses praegu raha liigub ja milliseid hüvesid ümber jagatakse?

RMK rendib jahialad välja ja on jahiteenuse pakkumisest peaasjalikult erasektori kasuks loobunud. Paljud turismitalud ja -mõisad pakuvad väärindatud jahiteenust, vahendades jahialadelt saadavaid küttimislube või jahiteenuseid. Jahiseltsid saavad tulu oma piirkonna jahilubade ja kütitud ulukite müügist.

Osa lubasid - eelkõige trofeeulukite load - müüakse jahituristidele. Oma liikmetele jaotatakse load turuväärtusest mitu korda odavamalt. Eks see, missugust hinnapoliitikat ajada, ongi iga organisatsiooni enda asi. Kui jahiselts oma majandustegevusega välja tuleb, võib tublile mehele või naisele tasuta ka küttimisvõimalusi jagada, aga see ei vähenda majanduslikku potentsiaali, mis meie jahinduses peitub ning milles maaomanikud praegu kõrvaltvaatajaks on jäetud. Kuna jahindusel on potentsiaali, tõusid RMK korraldatud oksjonitel alghinnad keskmiselt ligi kolm korda.

Väikestel väljarenditud jahialadel hakkavad toimetama tegelased, kes ei tunne seda kohta. Nad ei tea seal elutsevaid liike ega seda, kust piirkonnast mingil aastaajal tuleks eemale hoida (poegimiskohad, kaitsealused linnud, taimed jne). Samuti ei oma nad vastutustunnet selleks, et ka järgnevail aastakümneil seal samalaadne ulukipopulatsioon alles oleks. Kahju öelda, aga meie jahindus saab loodushoidlikul moel toimida ainult tänu eluaegsetele pensioniealistele küttidele. Noorjahimeeste kursused ei õpeta elutarkusi, vastutustunnet jms, mis loodusega koos elamisel suunaks pilgu tulevikku.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:12
Otsi:

Ava täpsem otsing