Maarahva metallivabrik

Tõnu Talvar 31. august 2011, 00:00

21. septembril saab K.MET kahekümneaastaseks. Ettevõte sündis siis, kui toonane ehitaja Mardo Leiumaa, energeetik Aimar Roomets, raamatupidaja Liia Veek, laohoidja Salme Saun ja kooperaator Elmo Eljandi - kõik kunagise Karuse kolhoosiga nii või teisiti seotud inimesed - rahad kokku panid ja ETKVLi koondiselt Auto siinse traaditöötlemise ära ostsid. Nemad ongi praegu K.METi omanikud. Kedagi juurde võetud ei ole.

K.METis pole sentigi väliskapitali. Laenuraha aeg-ajalt küll, aga kuna varasemad laenud on korralikult tagasi makstud, usaldavad pangad seda ettevõtet.

Mis imenipiga on suudetud iseseisvust hoida? "Ega siin erilist nippi olegi. Esiteks on meie profiiliga ettevõtete konkurents niigi tihe ja veel üht soetama eriti ei kiputa," lausus ettevõtte juhataja Mardo Leiumaa.

"Teiseks pole otstarbekas siin igat tööoperatsiooni automatiseerida, sest osa partiisid on väiksed ja see tähendab ka käsitsitööd. Kosilasi on meil küll käinud, aga neil on tulnud tühjade kätega tagasi minna. Miks peaksidki kõik Eesti ettevõtted kellelegi teisele kuuluma?" lisas ta.

Kuid masu ei jätnud ka K.METi puudutamata. Kui ettevõtte 2007. aasta käive oli 2,4 miljonit eurot, siis 2008. aastal 2,1 miljonit ja 2009. aastal 1,45 miljonit eurot. Väike tõus tuli mullu - jõuti 1,8 miljoni euroni.

Tänavuse aasta prognoos aga räägib 3,2 miljonist. Selle täitumisse võib uskuda - K.MET on olnud tagasihoidlikult optimistlik, tegelikkus on paremaks osutunud, kui kavandati. Ja kahjumisse pole ettevõte oma ajaloos kunagi sattunud.

Tellijate arv majanduskriisi ajal nimetamisväärselt ei kahanenud, jäi stabiilselt 180 kanti, aga vähenes tellimuste maht ning korraks kahanes töötajate arv 70-lt 45 peale. Nüüd on neid aga jälle ametis 70. Külakoha kohta päris kõva sõna.

Esialgu tegi K.MET edasi traadist ostukorve, mille valmistamise koondiselt Auto üle võttis. Nüüd on need tootmisest ja tarbimisest ammu kadunud.

K.MET kasutab kuus 70 tonni teras- ja 10 tonni roostevaba traati. "Aasta lõpuks peaks kokku sada tonni tulema," lisas Leiumaa. Traati ostetakse Hispaaniast, Prantsusmaalt ja Rootsist, kusjuures viimasest ka Venemaal tehtut. Rootsi ei lase läbi kehva kvaliteeti. Üldiselt aga eelistatakse vahetult traaditootjatega kaupa teha.

Suur osa toodangust eksporditakse. Eksporti läheb K.METi toodangust otse 60% ja kaude ehk teiste toodangu sees 30%. Spetsialiseerunud ollakse traadi töötlemisele. Toru ja pleki osatähtsus väheneb. Kuna palju tooteid on mahulised, siis kaugelt suurt turgu ei oodata. Ei ole ju mõtet õhku vedada. Ostjad on peamiselt Soomest, Rootsist, Lätist ja Leedust, ent tellimusi on tulnud ka Austriast, Taanist, Hollandist, Saksamaalt, Norrast, Inglismaalt, USAst, Kasahstanist ja mujalt.

Kui mõnda tehtust eraldi nimetada, siis Norra sõjaväele valmistati pesukonteinereid, Soome mööblifirmale Ikea mähkimislaudade osi ja Lõuna-Aafrika Vabariiki jalgpalli maailmameistrivõistluste ajaks vorstikeste müümise aluseid.

"Esmatähtis ei ole mitte klientide arv, vaid nende rahulolu. Tellimused tuleb täita õigeks ajaks ja kvaliteetselt. Tuleb sõna pidada, siis tellitakse veel. Jutud ju levivad," sõnas Leiumaa.

Kõik nimetatu tehti terastraadist. Roostevaba traati kasutati varem vähe, jõuliselt murdis see materjal sisse möödunud aastal, kui alustati koostööd Saksa firma Miele Austria haruga. Miele teeb meditsiinitarvikute pesemise masinaid, millega puhastatakse näiteks skalpelle ja katseklaase. Tarvikuid on ligi 70 liiki ning igaühele neist läheb vaja isesugust alust. Neid K.MET toodabki.

Tavatarbija näeb K.METi toodangut suurpoodides, postkontorites ja lennujaamades. Seal pakutakse K. METis valminud kabaalustelt nätsu, postkaarte, preservatiive ja muud pudi-padi. Pea kohal aga ripuvad K.METis valminud ripplaerestid.

Ettevõte töötab vaid tellimusi täites. Tagavaraks ei toodeta. K.MET ei tee ka tarbekaupa. "Kui kunagi tulevikus mingi hea peaks idee peaks tekkima, ehk siis," ütles Leiumaa.

Otsast lõpuni ise loodud toodet K.METil ei ole. Koostöös tellijatega valmivad tööjoonised ja tehakse proovipartiid. Toodete kujunemise keskpunkt on K.METi arendusosakond. Nii toimiti ka Miele puhul. Roostevabast terasest toodangu jaoks ehitati K.METis eraldi tsehh. Täisvõimsuse saavutab see tänavuse aasta lõpuks.

Meedias K.MET endale reklaami ei tee, selle kaudu tellijaid nagunii ei tule. Küll tutvustatakse end Soomes, Rootsis ja Leedus toimuvatel rahvusvahelistel sihtotstarbelistel messidel ning meil ja mujal ilmuvates kataloogides. Info levib ka interneti, mitmesuguste kohtumiste ja ajapikku tekkinud tutvuste kaudu. Muide, Miele leidis K.METi internetist. Seejärel kontrollis K.METi tausta ning otsustas, et tegemist on usaldusväärse partneriga.

Alustati lüpsjate ja traktoristidega. Kui K.MET koondiselt Auto tootmise ära ostis, tulid üle nii tööruumid, masinad kui ka töötajad. Kolhoosi kadudes töötas K.METis endisi lüpsjaid, taktoriste jt. Nüüd ainult nendega välja ei vea. Pealegi lähevad kunagised kolhoosnikud riburada pidi pensionile. Lihttöölisi on küll praegugi vaja, näiteks pooltoodete ühest kohast teise liigutamiseks tsehhis, ent kaadri raskuspunkt on nihkunud programmjuhtimisega pinkidele, robotitele ja muudele tarkadele masinatele.

Sellepärast avaldas K.MET maikuus maakondlikus ajalehes Lääne Elu mitu korda seadistajate-operaatorite ja remondilukkseppade otsimise kuulutuse. Tootmine ju laieneb. Samas taheti ka keevitajaid, töölisi ja müügiesindajat.

"Me ei hooli eriti kaugemalt, näiteks Tallinnast tulijatest. Nende peale ei saa sageli kindel olla. Täna on nad siin, aga homme kes teab kus. Asja ei tee me ka töötukassasse, kes üle Eesti tööotsijaid saadab," selgitas Mardo Leiumaa. "Otsime siitkandinoori, kel on tehnilist taipu, keda huvitavad keerulised masinad ning kes tahavad neid juhtida ja hooldada. Väljaõpe toimub kohapeal ja seadmed tarninud firmades."

Ta tunnistas, et praegu on ettevõttel rohkem tööd ees, kui suudetakse ära teha. "Peame järjest juurde õppima. Riigi hariduspoliitikale paraku suurt loota ei saa. Vahetult tootmises töötavate inseneride väljakoolitamine on enamikus õppeasutustes hooletusse jäetud," lausus Leiumaa. "Kontoritesse õpetatakse neid küll, aga tsehhidesse kardetakse tulla, justkui oleks need ikka veel mustad ja koledad."

Ajapikku osteti ära kolhoosi kaarhall, garaaž ja töökoda, mida uueks otstarbeks kohandama hakati. Koos ümber- ja juurdeehitustega on K.METil nüüd üle 5000 ruutmeetri tootmispinda. Territoorium on korras. Ilusas ümbruses kasemetsa taustal tunnevad töötajad end hästi.

Unistus uutest hoonetest. Aga see ei ole ikkagi päris see, sest kõva külm tikub hoolimata hoolest siinseid inimesi ja masinaid kimbutama.

"Tahaksime päris uued hooned tühjale kohale ehitada. See peaks õnnestuma mõne aasta pärast," ütles Leiumaa. "Uus asukoht võiks olla Virtsus, kus elavad pooled meie töötajaist. Ülejäänud on Kõmsilt, Vatlast ja mujalt lähikonnast, mõni ka Lihulast."

Ehk siis süttib taas valgus ka nendes koduakendes, mis pärast kalurikolhoosi Lääne Kalur Virtsu osakonna kaotamist pimedaks jäid.

Hanila vallavanem Arno Peksar tunnustas, et tootmise tehniliselt tasemelt on K.MET jõudnud programmjuhtimisega pinkide ja robotiteni, majanduslikult käib firma taas tõusuteed. "Valla seisukohalt on kõige tähtsam see, et inimesed saavad K.METis tööd," rääkis Peksar. "Vallale laekub rohkem makse ja sotsiaaltoetusi läheb vähem vaja."

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:12
Otsi:

Ava täpsem otsing