Audiitor: 1 unts kulda võrdub x kilo õuntega

Tänane Äripäev kirjutab sellest, et ASi Tavid juht ja suuromanik Alar Tammingu hinnangul on hukule määratud iga rahasüsteem, mis põhineb paberrahal ja on tagamata. Sama kehtib euro kohta.

„Kulla puhul on tegemist inflatsioonikindla ja poliitikutest sõltumatu rahaga, kuigi inimesi üritatakse vastupidises veenda,“ selgitas Tamming eile aripaev.ee lugejate küsimustele vastates. „Läbi ajaloo on kõik paberrahal põhinevad ja tagamata rahasüsteemid lõpetanud ajaloo prügikastis. Sama saatus ootab ka eurot.“

Ei raha ega kullavarude hulk ei ole ajas olnud muutumatu. Esiteks on nii vanapaberil kui ka metallil kindlasti mingi teatav tarbimisväärtus, mille põhiosas määrab nõudlus ja pakkumine materjalidena – lihtsustatuna hulk tooret, mida vajatakse ja kasutatakse toodete loomisel. Kilo vanapaberit on kilo vanapaberit ning unts kulda on unts kulda, millest saab teatud hulga tooteid. Lisaks on neil teatav emotsionaalne väärtus, mis tuleneb kokkulepetest ja ootustest. Näiteks „elektrooniline raha“, mida me igapäevaselt järjest enam pangakaarte ja ülekandeid tehes kasutame, tugineb pea puhtalt vaid viimati nimetatul (st ei oma väärtust toormaterjalina).

Nii valuutal (ehk rahal) kui ka kullal baseeruvad süsteemid tuginevad oma olemuselt sarnastel kokkulepetel ning ootustel vahetusvääringuna. Mõlema puhul oodatakse, et neid on võimalik vahetada mingi kindla hulga kaupade või teenuste vastu ning süsteemis garanteerib keegi millegagi, et see hüvede hulk ei muutu ajas märkimisväärselt (väiksemaks) ja/või see muutus on „lubaduste andja poolt kontrollitud“ ja süsteemis osalejatele teada. Puht teoreetiliselt on süsteemis igat raha võimalik vahetada mõne teise raha vastu ja/või igat metalli mõne teise metalli vastu nii, et süsteemi toimimisalused ei muutu.

Kuid ikkagi, miks just kuld, aga mitte hõbe, vask, tina või alumiinium? Ei ole sisulist vahet, milline neist valida vahetusvääringuks, et kirjeldada varasid. Kokkulepet, et 1 unts kulda on võrdne x kilo õuntega vajame ikkagi ning süsteem peab toimima ka siis, kui õunaomanik on ise näljane ega hooli kullast. Samuti tasub aru saada, et kui kuld oleks vahetusvääringuna olnud kõige õigem ja mugavam (ehk ainuõige), siis ilmselt raha ei oleks leiutatud.

Loodan, et Alar Tamming mudeldab oma hinnangutes perioodi, mida meil ei ole võimalik oma silmaga kunagi näha. Tema väiteid tuleks minu arusaama kohaselt mõista eelkõige tema ilmselt ajaloolisele kogemusele püstitatud ja tulevikku suunatud hüpoteesina, et kulla ostuvõime ajas väheneb vähem või väiksema kiirusega kui euro ostuvõime. Lihtsustatult öeldes peab ta uskuma, et Euroopa Keskpank ei suuda euro väärtuse võimaliku muutumisega seotud lubadusi pidada sama hästi kui riikide (kesk)pangad, kes on oma ringlusse lastud (rahvus)valuutavarud garanteerinud kullaga. Ise pelgan, et viimatinimetatud ei moodusta tänapäeva maailmas enam vajalikku kriitilist massi ehk väga drastiliste muudatuste puhul ei ole kuidagi garanteeritud, et untsi kulla eest saab rohkem toitu ja riideid kui tänases vääringus võrreldava hulga vanapaberi eest. Kullal võib sellisel puhul olla pigem vaid ladustamiseelis.

Kokkuvõttena - mingit objektiivsemat viisi vara väärtuse hindamiseks kui reaalsed tehingud sõltumatute osapoolte vahel, ei ole senini kunagi olnud ning ei ole minu teada veel ka täna. Tehingud toimuvad tingimustel (sh vahetus- ja hinnakokkulepped), mis on ostjale ja müüjale tehingu toimumise kontekstis vastuvõetavad. Konteksti on alati võimalik mõjutada läbi eeldatavate tehinguosapoolte emotsioonide ühisosa kujundamise. Ehk siis euro ja kulla väärtuse muutumine teineteise ja mingite kolmandate hüvede suhtes sõltub lühiajalises perspektiivis eelkõige sellest, kuivõrd euro- ja kullaomanike emotsioone-kindlustunnet suudetakse ühes suunas mõjutada.