Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Rahulepingud ennustavad sõda
Eestis on kahtlaselt levinud komme sõlmida pidevalt rahulepinguid. See on selles mõttes imelik, et rahulepingusse on alati vaikimise sisse programmeeritud kaks negatiivset tähendust. Esiteks nad kas lõpevad või neid rikutakse ehk sõnaga - nad ei pea. Ja teiseks sellest otseselt tulenev - rahuleping eeldab või ennustab sõda.
Juba antiiksete olümpiamängude ajal peeti püha rahu. Peatati sõjad, et siis pärast mängude lõppu neid jätkata. Enne Teist maailmasõda peetigi rahuks olukorda, kui puudus sõjaseisukord. Tänapäeval see enam päris üks-ühele ei kehti, kuna sõjakuulutused lihtsalt lõppesid. Olümpiamängudega jooksvalt ja pidevalt käib sõda terroriga, rääkimata riikidevahelistest kähmlustest.
Niisiis on komme osaliselt mõistetav. Näiteks metsarahule järgneb ja eelneb reeglina metsaraie ja jahimeeste jõulurahu juhatab üldjuhul sisse ja välja jaht. Kuid kuidas suhtuda näiteks koolirahusse? Iga aastaselt üha uuesti sõlmitava leppe mõte on, et nii lastel, õpetajatel kui ka vanematel oleks hea ja sõbralik koos tegutseda, nii koolis kui ka väljaspool seda. Kuid millal ja miks seda rikutakse? Ning milline on rahutu periood? Sama õõvastavalt kõlab näiteks liiklusrahu.
Vastuoluline on ka piiratud kehtivusajaga töörahu, kus juhtkond ja töötajad nõustuvad üksteist mitte ründama. Vaid selleks, et seda vajadusel teha. Kummaline on ka kevadine valimislubadus maksurahust. Kas lubadust uskuda, on üks asi, kuid märk seegi, et kaudselt tunnistati rahu puudumist.