Toiduainetööstuse edu tagab sünergia, mitte konkurents

Eestis on praegu umbes 100 lihatööstust, kes konkureerivad oma lihatoodete valikuga eestimaalase toidulauale jõudmise pärast. Inimesed armastavad kodumaist toitu ja lõpptarbijale on sageli kaubamärgist olulisem teadmine, et see on valmistatud Eestis.

Ehkki kohalikul turul on sadakond lihatööstust, jaguneb lõviosa turust - ligi 80% - seitsme suure lihatootja vahel. Turg, mille pärast võitleme, on väike, maailma mastaabis võiksime rääkida suisa nišist. Eksportida suudavad oma toodangut peamiselt suured ja valdavalt väliskapitaliga emaettevõttele kuuluvad, kus on rahvusvahelist oskusteavet, raha investeeringuteks, avatus ja kogemused. Ehkki riigid on erinevad, on selgelt näha suundumused, mis mõjutavad toiduainetööstuse arengut tervikuna.

Konsolideerumine nii Eestis kui ka Baltimaade. Tööstuse poolt vaadates eristab Eesti suuri ja väikseid tootjaid peamiselt investeerimis-, turundus- ja ekspordivõimekus. Väiksed tööstused, kelle tootmisvõimalused on piiratud, suudavad suurtega konkureerida eeskätt käsitööd ja minimaalseid seadmeid nõudvate lihatoodete alal. See seletab, miks konkurents on singiletil kõige tihedam - oma suitsukapp ja pakendamismasin ei nõua suurt rahapaigutust. Igal laadal näeb kümneid "lihameistreid", kes autost "saunasuitsusinki" või isetehtud suitsuvorsti müüvad. Eestis tehakse palju ainulaadset, aga see ei jõua kahjuks poelettidele. Rakvere kontserni kogemusele tuginedes võin öelda, et näiteks Skandinaavias on tööstuste omavahelist koostööd oluliselt rohkem ja ärimudelid mitmekülgsemad kui meil.

Loogika on lihtne - kui sa oskad midagi väga hästi või sul on unikaalne tehnoloogia erilise toote valmistamiseks, siis kasuta seda ise ja paku välja teistele. Oluline on nutikus leida sünergiat, mitte keskenduda konkureerimisele ja kitsale "oma asja" ajamisele. Eks kindlasti pole konkurentsitingimustes lihtne leida kõigile osapooltele majanduslikult mõttekat lahendust, aga selle poole peaks püüdlema. Ükski väiketootja pole minu juurde tulnud koostööettepanekuga turustada ühiselt mingi eriline suitsusink või -vorst, mida poeletilt saada pole.

Rääkides turundusvõimekusest pean silmas võimekust rääkida läbi jaekaubandusega, kes määrab kauplemistingimused. Siin on eelisolukorras suured, sest sissemüügi tingimused määrab brändi ja toodete tuntus, maht, sortimendi mitmekesisus ning stabiilselt kõrge kvaliteet. Kuna jaekettide võim on suur, on toiduainetootjal vaja sõltuvuse vähendamiseks leida uusi müügi- ja turustuskanaleid. Eksport on kindlasti üks võimalus, kuidas töötleja saab sisemaiseid turustusriske maandada.

Ekspordivõimekuse tagavad targalt tehtud investeeringud ja nutikad juhid, kapitali päritolul pole vahet. Rakvere ekspordikäive oli eelmisel aastal 455 miljonit krooni, mis moodustab rohkem kui kolmandiku ettevõtte käibest. Eesti mastaabis annab see välja üle keskmise suurusega ettevõtte käibe. Ekspordivõimekus nõuab investeeringuid tootmisse, sest kui suitsusingi tegemisega saab saunas hakkama, siis korralikku ja kvaliteetset viinerit või keeduvorsti käepäraste vahenditega ei valmista - see nõuab häid seadmeid, et tagada stabiilselt kõrge kvaliteet. Seetõttu ei ole näiteks Rakvere Lihakombinaadi omanik viimaste aastate kasumit välja võtnud, vaid investeerinud uutesse tootmisliinidesse ja teistesse valdkondadesse, kindlustamaks ettevõtte pikaajalist arengut.

Väliskapitalile kuuluva ettevõtte juhina olen teinud kuluaaripoliitikat, et tootmist võimalikult palju Eestisse tuua. Baltimaad on Skandinaaviaga võrreldes oluliselt odavama tööjõuga - usun, et nii jääb see veel aastateks. See ei ole pelgalt odavam tööjõud - mõistele omistatakse tihti halb värving, jättes tähelepanuta, kui oluline on Eesti riigile tööhõive ja sealt laekuv maksutulu.

Mis on aga ekspordis võtmetähtsusega - me oskame Eestis teha väga maitsvat ja kvaliteetset toodet, mis müüb väga hästi. Näiteks on Rakvere viinerieksport Venemaale kasvanud, sest Peterburi inimesed mäletavad ja teavad, kui hea on Eesti lihatoode. Tänu emaettevõttele oleme saanud uusi ekspordikanaleid Kaug-Ida turule, mida pean lähiaastatel väga perspektiivseks.

Näen, et Eesti toidutootjatele on kõige suurem väljakutse koostöömudeli leidmine suurtööstuste või investoritega, sest me oskame teha palju unikaalset, maitsvat ja käsitööd nõudvat, mida mujal Euroopas on kallis toota - probleem on aga asjaolu, et see hea ja maitsev ei jõua Eesti poodidesse, rääkimata eksporditurgudest.