Laupäev 3. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Eestlane eelistab inimesele hingetut automaati ja robotit

Harry Tuul 09. september 2011, 00:00

Sel nädalal avalikustas uuringufirma TNS Emor teist korda tehtud Eesti kliendisõbralikemate ettevõtete võrdlusuuringu, kus esikümne moodustasid valdavalt pangad ja kütusefirmad.

Pealtnäha väheütlev tulemus - inimestele meeldib see, mida nad iga päev kasutavad, ja mis siis? Aga nii mõnigi peatus ja mõtles hetkeks ning küsis, miks just nii?

Järeldus võib olla pisut üllatav, kuid samas lihtne ja loogiline: Eesti inimene ei soovi, et teda teenindaks teine inimene, vaid eelistab suhelda automaadi või robotiga.

Mitte teenindajad, vaid automaadid. Mida tähendab tänapäeval pangandus? Eks ikka sularahaautomaati, internetipanka ja kaardimakset. Ja kui need ei tööta, ollakse rohkem kui pahased. Vahetud tellerikülastused on pigem erakordne sündmus kui igapäevane toiming. Meenutage - millal ise seda viimati tegite? Või mitu korda aastas pangatöötajaga vahetult vestlete? Ning kui seda tegitegi, kas pole mulje hoopis teine kui internetipangas?

Või kütusefirmad - suur osa müügist toimub ju automaattanklates. Tuled, maksad, tangid ja sõidad. Ei ühtegi inimest. Ei ühtegi pilku ega sõna. Vaid rahustav mootori mürin ja bensiinivool. Ilmselgelt mõnus.

Kõrvutagem seda mõne poe külastusega, kus ebameeldiv kogemus on justkui vaikimisi sisse programmeeritud: parkimismure, ümbritsev müra, trügivad inimesed, kasvavad hinnad ja lõpuks ka need kassapidajad. See ei saagi ju olla meeldiv, kas pole?

Millele see aga viitab? Vastust peitub ilmselt psühholoogias. On selge, et tegu on teatud sorti kollektiivse sotsialiseerumishäirega - kogukonna üks pool ei oska teenindada ja teine ei taha olla teenindatav.

Ei saa välistada, et see viitab sügavamatele probleemidele. N-ö rahvuslikule eripärale. Ilmselt sarnastel põhjusel meeldivad eestlasele hajakülad, kus ühelt poolt on olemas üleaedne, kuid teiselt poolt asub ta ikka piisavalt kaugel, et ei peaks temaga iga päev suhtlema - piisab peanoogutusest või käeviipest. Tõsi, häda korral saab abigi. Just nagu automaadigagi.

Eelneva valguses paneb imestama, et me hea sõbraga suheldud saame. Aga eks needki kokkusaamised on eestlase puhul täis kõnekaid pause.

Võib-olla ei olegi see halb, küll aga pisut hirmutav. Sest suhtlemine on alati kahepoolne, suheldes automaadi või robotiga muutub kübeke inimesest tõenäoliselt sarnaseks - hingetuks.

Võib-olla on tarvis sümptomite tagant uurida põhjuseid ning ehk leiaks abi ravistki? Aga teisalt, kas e-riigis saakski olla teisiti?

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 19:00
Otsi:

Ava täpsem otsing