Pildikesi pimedusest

Osa asju on elus nii iseenesestmõistetavad, et nende puudumist ei oskagi hästi ette kujutada - kaks kätt, jalga, silmapaar. Vahetevahel aga tasub seda teha, et väärtushinnangud jälle paika loksutada, ving ja hala jätta ning asjadega värske pilguga edasi minna.

Enda pilgu sain veidi selgemaks eelmisel nädalal pärast näitust "Dialoog pimeduses", kus mul sõna otseses mõttes ei olnud võimalik näha mitte kui midagi, küll aga tunda ja seeläbi mõtteainet koguda.

Vaegnägijast toreda giidi Elleni abiga sain tunni aja jooksul aimu hoopis teistsugusest maailmast - sellisest, kus värve ei ole ning orienteerumine käib peamiselt käsikaudu ja kuulmise abil.

Alguses on see kõik ehk kõhedust tekitav ja hirmutav. Ajapikku aga tekib veendumus, et ka pimedate maailmas elatakse väga edukalt, olles üle olukorra raskusest. Vähemalt rõõmsameelse giidi ja näituse kohvikuosas teenindanud tütarlapse suhtumine viitasid küll sellele.

Ahhaa keskuses avatud näitus, mis viib huvilised pimedate inimeste maailma, on igati rikastav kogemus, mida julgen soovitada igaühele, kes vähegi tunniajase pimeduse välja kannatab.

Sarnasel teemal pakub mõtteainet järgmisel nädalal algav Tallinna moenädal, mis näituste ja uute moesuundade näitamise kõrval tutvustab selliste kunstnike loomingut, kes näinud vaeva ja valmistanud kauneid riideesemeid just vaegnägijate ja liikumispuudega inimeste peale mõeldes. Tore, et kõrvalolijaid rohkem märgatakse ja asju vähem iseenesestmõistetavana võetakse.