Sinn: Euroopa Liidust tuleb teha Euroopa Ühendriigid

Katri Soe-Surén 13. september 2011, 00:00

"Kui osariik läheb pankrotti, siis las läheb. Teised osariigid teda ei aita," rääkis Sinn esmaspäeval Berliinis kohtumisel välispressiga. "On öeldud, et kui te rahakotti lahti ei tee, tekib nakatumisoht. Minu arvates on nakatumisoht hoopis teine - kui nakkusoht hakkab levima riigieelarve kaudu. Üks riik võib teist nakatada kohustuste kaudu, mis ta teisele riigile paneb." Tunduvalt odavam oleks lasta Kreekal pankrotti minna ning võimalikult kiiresti eurotsoonist välja astuda ja mõne aja pärast võib end enese jõul üles upitanud Kreekast saada konkurentsivõimelt Türgiga sarnane riik, kuna tooted, mida eksporditakse, on maailmaturul sarnased. Ja Kreeka võib hiljem juba tervenenuna taas naasta vahepeal loodud Euroopa Ühendriikidesse.

Eurovõlakirjad hukutaksid Euroopa. Plaan hakata välja andma eurovõlakirju võib selle elluviimise järel saada aga Euroopale saatuslikuks. Need aitaksid Sinni arvates küll lühiajalises perspektiivis stabiliseerida finantsturgusid, kuid pikemas perspektiivis on need Euroopale üliohtlikud.

"Eurovõlakirjad aitaksid lühiajalises plaanis stabiliseerida finantsturge. Pikaajalises plaanis nad aga destabiliseerivad Euroopat, kuna nad kaotavad ära intresside erinevused. Neid on meil aga vaja, et vältida Euroopas äärmuslikke kapitalivoogusid. Me elame maailmas, kus kapitali liikumine põhjustab riikide vahel pidevalt rahutust. On need siis paindlikud vahetuskursid või rahaliit - alati on need kapitali liikumised, mis põhjustavad ühel või teisel moel ebakindlust. Kui meil on intressimäärade vahel vahed, siis on kapitali liikumised piiratud. See tähendab, et kui riigid võtavad liiga palju kapitali, kaotavad krediidireitingut, peavad maksma kõrgemaid intresse ja laenavad siis vähem. Kui viiakse sisse eurovõlakirjad, siis kaob see intressimäärade erinevuste vahe kui kontrollimehhanism ära ja kapital voolab piiranguteta eurotsooni ühest otsast teise, põhjustades ühes kohas ülekuumenemist ja teises jahenemist. Euroopa riigid satuvad suurtesse võlgadesse, ja need võlad viivad Euroopa kokkuvarisemiseni. Selles olen ma sügavalt veendunud. Mitte täna, aga pikas perspektiivis. Poliitikud, kes peavad alati silmas lühiajalist perspektiivi, pooldavad eurovõlakirju, kuna nende ametiaja jooksul on probleem lahendatud, ja neid huvitab vähe, kas püsib pikaajaline risk. Majandusinimesena mõtleme muidugi pisut teistmoodi."

Eurovõlakirjad kahjustaksid ka võimalikke Euroopa Ühendriike. "Isegi kui me Euroopa Ühendriikideni jõuame - ja ma olen väga selle poolt, et me need loome. Kui me aga seda teed läheme, ei tohi meil olla eurovõlakirju. Me ei tohi ühe riigi võlgu jagada laiali kõigi vahel. Ainult range omavastutus võlgade eest hoiab ära mõõdutundetu võlgade võtmise."

Nii Hispaania kui Itaalia suudavad Sinni sõnul kriisist omal jõul välja tulla, kui alandavad hinna- ja palgataset, kuna neil on korras tööstus. Sinni sõnul tekitab temas vaid nõutust fakt, miks ei ole Hispaania, Itaalia, Portugali hinnatase hakanud langema. Reaalse odavnemise protsess, mis Sinni arvates on ainus õige tee kriisist väljatulekuks ja mis Iirimaa puhul suurepäraselt toimis, ei ole teistes kriisiriikides veel aset leidnud.

Ainus arstirohi, mis Sinni arvates Euroopas toimiks, ja mis juba näiteks Iirimaale tõhusalt mõjus, on palkade ja hindade langetamine. Seda teed ei jaksa minna Kreeka, küll aga Hispaania ja Itaalia. Sinn usub ka, et praegune eurotsooni kriis on suuresti poliitiline kriis. "Poliitika konstrueerib abipakette viisil, mis ei vasta mingil moel ökonoomilistele põhimõtetele ja ka mitte omavastutuse põhimõttele. Oli väga vale, et Kreeka päästeti ilma, et kaasatud oleks pankasid."

Kolm sammu kriisist väljatulekuks. Sinn tutvustas ka IFO instituudi väljatöötatud kolmefaasilist kriisist väljatuleku mudelit, mis tugineb loogikale, mille järgi toimivad näiteks kindlustusfirmad.

"Meie ettepanek on jagada kriis kolmeks faasiks: esiteks likviidsuskriis, teiseks ähvardav pankrot ja kolmandaks täielik pankrot. Nende kolme faasi jaoks on ette nähtud erinevad toimimisviisid. Kui üks riik näiteks ei tule toime oma võlgade teenindamisega, siis öeldakse, et tegemist on likviidsuskriisiga ja seda riiki aidatakse vahenditega, nagu ta parajasti vajab. Nii nagu Kreeka ja Portugali puhul. Seda aga mitte määramata aja jooksul, vaid ainult kaks aastat. Kui käes on kolmas aasta ja riik ei ole endiselt suuteline oma võlgasid teenindama, järgneb automaatselt teine aste ehk ähvardav pankrot. Nüüd peab riik jõudma oma võlausaldajatega kokkuleppele, täpsemalt nendega, kelle nõudmised on sel ajahetkel aktuaalsed. Järgneb kokkuleppel kreeditoridega osaline haircut. Me jagame probleemi seega väikesteks osadeks ja tegeleme nendega eraldi." Edasi muudetaks langetatud väärtusega riigivõlakirjad uuteks võlakirjadeks, müüdaks kreeditoridele tagasi ning neid uusi võlakirju tagaks riikide ühendus 80 protsendi ulatuses.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 19:01
Otsi:

Ava täpsem otsing