Suur pangarööv keset kriisi vajab arukat lahendust

Ameerikale ja paljudele teistele arenenud majandustele on elevandiks portselanipoes raha hulk, mis on makstud pankuritele viimase viie aasta jooksul. USAs on summaks 2,2 triljonit dollarit. Sama valemit kasutades kasvaks summa lähikümnendil viie triljoni dollarini, mis on rohkem kui president Barack Obama administratsioon ja tema vabariiklastest oponendid on nõus kärpima eelarve puudujäägist.

Summat ei investeerita teede, koolide ega teiste pikaajaliste projektide ehitusse, vaid kantakse otse USA majandusest pangajuhtide ja töötajate kontodele. Kanne kujutab endast kõige salakavalamat maksu, mida keegi eales ette kujutanud. Näib ebaõiglane, et pankurid, kes aitasid kaasa tänasele finantskriisile ja majandusraskustele, on ainsad, kes nende tõttu ei kannata - ja paljudel juhtudel isegi lõikavad kasu.

Pangad võtavad riske, saavad tasustatud tõusude eest ja suunavad langused aktsionäride, maksumaksjate ja isegi pensionäride kaela. Selleks, et päästa pangandussüsteemi, pidi näiteks Föderaalreserv langetama intressid kunstlikult madalale tasemele ja andma pankadele salaja laenu 1,2 triljonit dollarit. Peamine mõju siiani - aidata pankuritel saada boonuseid.

Maksumaksjad, pensionärid ja kõik, kes toetuvad oma säästudele, maksavad selle kinni. Veelgi enam, madalad intressimäärad kanduvad üle inflatsiooniriskina kõigile säästjatele ja tulevastele põlvedele. Vahest suurim solvang maksumaksjatele on, et pankade kompensatsioonid olid eelmisel aastal samal tasemel kriisieelsetega. Paraku oleme maksumaksjatena abitud, sest me ei kontrolli tulemusi - seda teevad lobistid või veel hullem, majanduspoliitika kujundajad. Pangajuhtide subsideerimine on täiesti sunniviisiline.

Kuid elevant on suurem. Miks ükski investeerimisjuht ostab pankade aktsiaid, mis maksavad suure osa tuludest töötasudeks? Lubadus korrata mineviku tulusid ei saa olla põhjuseks, arvestades tulude ebapiisavust. Tegelikult, filtreerides aktsiad vastavalt dividendide väljamaksetele, vähenenuks investeeringud sektorisse viimase 20 aasta jooksul enam kui poole võrra.

Kui investeeringute juhid ja nende kliendid ei saa pankade aktsiatelt kõrget tootlust, nagu nad saaks, kui nad saaksid kasu pankurite riskihajutamiselt maksumaksjatele, miks nad neid üleüldse hoiavad? Vastus on, et nn beta pangad moodustavad suure osa S&P500st ja juhtidel on vaja neisse investeerida. Investeeringute juhtidel on moraalne ja ametialane kohustus tuua distsipliini pangandussüsteemi. Nende esimene samm peaks olema eraldada pangad vastavalt nende hüvitiste kriteeriumidele.

Autor: Nassim N. Taleb