Haruldus: õnnelik arhitekt linnamaastikul

Signe Sillasoo 14. september 2011, 00:00

Tiit Trummal julgeb nimetada ennast õnnelikuks inimeseks. Pärast kooli lõpetamist Tartus teadis ta kohe, et tahab arhitektuuri õppida ja sellega oma elu siduda. Erialased õpingud Tallinnas kunstiakadeemias, toonases kunstiinstituudis, lõpetas ta 1972. aastal, pärast mida alustaski erialase tööga ja on seda saanud pause pidamata teha praeguseni.

Aastakümnete jooksul, millal Trummal on arhitektina leiba teeninud, on võimalused, nõuded ja arhitektuur väga palju muutunud. Niisamuti on erinevad riigikorrad pakkunud võimalusi väga eriilmelisteks töödeks. Nõukogude aja lõpul koos kursusekaaslase Andres Alveriga loodud Alver Trummal Arhitektidele oli üheks põnevamaks projektiks ettevõtte Finest Hotel tellimusel Olümpia hotelli vastu n-ö Olümpia kahe tegemine.

"See oli suuremahuline projekt. See jäi aga toppama, kui Eesti Venemaast lahku lõi. Venemaa rahaline tugi kadus ära ja Eestil polnud enam võimalust, et sellises mahus midagi tegema hakata," meenutas ta.

Esimene suurem töö, mis tollal aga ehituseni jõudis, oli Pirital asuv Peoleo, mis on aastakümnete jooksul kandnud arvukalt erinevaid nimesid, võõrustanud erinevaid omanikke ja külalisi.

1990ndate lõpupoole oli tema suuremaks objektiks Linnamäe põhikool Läänemaal. Sellele järgnes koos Alveri ja Lahega projekteeritud De La Gardie kaubamaja Tallinnas Viru tänaval ja hiljem City Plaza ärihoone. Lisaks on tema, Andres Alveri ja Veljo Kaasiku koostööst sündinud ka Vabaduse väljaku uus nägu. Need neli projekti pälvisid ka Kultuurkapitali parima arhitektuuriobjekti aastapreemiad.

Urbanistlik linnakeskkond on eestlasele võõras. Ometi on De La Gardie ja Vabaduse väljaku ehituse juures olnud lisaks pooldajatele ka vastaseid. "De La Gardies näevad konservatiivsed vanalinna austajad ja kaitsjad siiani ainult häda ja viletsust. Paljude jaoks on see liiga uuenduslik ja radikaalne lisandus vanalinna. Meie jaoks aga vastupidi - oleme selle 100% kujundanud ja kavandanud vanalinna keskkonna järgi. Me jälgisime hoolega, et ta oma mastaabi, materjalikäsitluse, struktuuri ja funktsiooniga harmoneeruks selle keskkonnaga, mitte ei vastanduks sellele," selgitas Trummal maja loomise nüansse ja ideid. Nendest punktidest oli niisamuti kantud Kuressaare Ferrumi kaubamaja ja Vabaduse väljaku kavandamise idee.

"Põhjus, miks need objektid nii palju poleemikat on tekitanud, on võib-olla see, et praegusel Eesti inimesel on oma ajaloolise maarahva mineviku tõttu urbanistliku kultuuri taust veel üsna lühike ja õhuke. Kõige suuremad vastased on ikka need, kelle ideaal on metsade keskel omaette olev talutare. See motiiv lööb selles kriitikas väga tihti välja," mõtiskles Trummal tulise vastuseisu võimalike põhjuste üle.

"Moesuunad" arhitektuuris on ülemaailmsed. Raske on Trummali sõnul Eesti kontekstis rääkida üldse iseseisvatest arhitektuursetest suundadest või nägemustest. Eesti on selleks liialt väike. "Arhitektuurne mõtlemine levib üle maailma lainetena teatud kindlas rütmis. Erinevused on pigem majanduslikus taustas, ka kultuurilistes, klimaatilistes ja topograafilistes erinevustes," arvas ta arhitektuuri nn moevooludest rääkides.

"Eestis on arhitektuuri võimalused sellel taasiseseisvumise perioodil, kui me oleme majanduslikult ja ka tehniliselt lääne ühiskondadega ühte jalga hakanud käima, lähedased muule maailmale. Ka arhitektuurne mõtlemine ei erine põhimõtteliselt piiritaguste arhitektide mõtlemisest. Eripära toob sisse aga see, mis puutub keskkonna arvestamisse - kuivõrd me oskame arhitektuuris oma ajaloolist ja looduslikku keskkonda välja tuua," arvas Trummal.

Firmamärgiks on pidev ajaga kaasas käimine. Ise Trummal ennast mingi kindla moesuuna või käekirjaga arhitektiks ei pea. "Minu jaoks on arhitektuur pidevalt muutuv ja arenev protsess. Iga uut projekti vaatan ma puhtalt lehelt," sõnas ta oma nn firmamärkidest rääkides. "Pigem on huvitav selle globaalse arhitektuurse mõtlemisega kaasa mõelda ja sellest uusi ideid ammutada. Ei ole mõtet jääda pidama ühele väljakujunenud laadile, vaid pidevalt alati edasi mõelda, leida uusi võimalusi ja lahendusi," täiendas ta. Seda viimast näitavad ka tema tööd, mis on käekirjalt ja stiililt erinevad.

Konkurss annab hetkeseisust ülevaate. Praegu tegeleb Trummal Kadriorgu Poska tänavale tulevate uute elamute projektiga. Väikebüroo jaoks, nagu praegu on OÜ Tiit Trummal Arhitektid, on see töömahu mõttes päris suur tükk ampsata. Ometi jagub Trummalil selle kõrvalt aega ka eramute ja monumentide jaoks, millest näiteks viimasena valmis koostöös Mati Karminiga Marie Underi monumendi veekaskaad.

Suur konkurssidel osaleja Trummal enam pole. See on üks tahk, milleks on vaja suuremat jõudlust, kui ta üksi suudaks. Samuti on Trummalil olnud kogu aeg piisavalt tööd, konkurssidelt seda juurde "püüdmas" pole vaja käia. Eemal ta aga sellest maailmast ei ole. Otse vastupidi. Trummal on konkursieluga Eestis vägagi kursis, kuuludes tihti þüriisse. "See võimalus annab mulle hea ülevaate, mis suunas arhitektuurne mõtlemine on liikunud, milline on Eesti üldine pilt," sõnas ta.

Eestis on rohkelt innovaatilist mõtlemist. "Häbeneda ei ole Eesti arhitektuuril midagi, arvestades meie väiksust, inimressurssi ja rahalisi võimalusi. Eesti arhitektuur tervikuna on korralikul tasemel. Kaelamurdvat akrobaatikat arhitektuuripildis palju ei ole," sõnas Trummal veendunult. Ainus, mida teinekord ette tuleb, on see, et mõned projektid kaotavad ehituslikku vormi jõudes oma arhitektuurse välimuse. "See on lastehaigus, mis tuleb läbi põdeda. Aga üldiselt ei ole mõtet endale tuhka pähe raputada," sõnas ta positiivsel toonil.

Innovaatilist mõtlemist ja innovaatilisi töid on Eesti arhitektidel piisavalt ette näidata, et Euroopa või maailma tasemel hästi esineda. "Kui aga hakata rahvusvahelist edu ekstra püüdma, siis nii seda tavaliselt ei saavuta, see tuleb pigem iseenesest, kui suudetakse iseenda jaoks olulisi arhitektuurseid probleeme lahendada. Eesti arhitektuuri sisuline eesmärk ja probleem on selles, kuidas meie keskkonda inimesele sobivamaks, huvitavamaks ja mitmekesisemaks muuta," leidis Trummal.

Ideid selleks saab noppida ka naabritelt. "Põhjamaade arhitektuurist tasub õppida kas või seda, kuidas nad meile sarnase karmi kliima tingimustes on kaasaegset arhitektuurset mõtet realiseerinud," tõi ta näite. Niisamuti on end huvitav võrrelda meile sarnaste, vaoshoitud kultuuridega, nagu Holland, Ðveits või Jaapan.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:12
Otsi:

Ava täpsem otsing