Elu immigrandina võõras linnas

Lola Annabel Kass 16. september 2011, 00:00

Soome filmimees Aki Kaurismäki on saanud valmis linateose "Le Havre", milles näidatakse vähe tähelepanu saanud eluolu ja probleeme sadamalinnades.

Film on Kaurismäki mõtteavaldus immigratsiooniga seotud probleemide kohta, millele ei ole siiani mõlema poole jaoks - immigrant ja riik - rahuldavat lahendust leitud. Seda ei ürita ka režissöör pakkuda. Ometi peab ta oluliseks selle delikaatse teema tõstatamist, sest pagulasi võõrsil puudutavate finants- ja kohanemisraskustega on autori arvates vaja tegeleda.

Praegust sunduslikku immigrantide vastuvõtmist, tagamata neile teiste kodanikega võrdseid elutingimusi ja õigusi, ei saa pidada normaalseks. Selline keskkond on sobiv kasvupinnas erisugustele konfliktidele, on autor veendunud.

"Euroopa kino pole piisavalt usinalt üha halveneva finantsilise, poliitilise ja - veelgi enam - moraalse kriisiga tegelenud ning seetõttu ei ole pagulaste olukorrale siiani lahendusvariante leitud. Pean silmas just neid pagulasi, kes püüavad ennast mujalt Euroopa Liidu liikmesriikidesse saada, ning nende korrapäratut ja sageli madalkeelset kohtlemist. Ka mul endal ei ole lahendust pakkuda," tõdes Kaurismäki, "kuid soovisin selles küllaltki ebarealistlikus filmis kõnealust teemat puudutada."

Filmi sündmused toimuvad Prantsusmaa sadamalinnas Le Havres, kuhu kolib endine boheemlane ja kirjanik Marcel Marx (André Wilms), kes on vahetanud oma ameti kingapuhastaja töö vastu, olles veendunud, et see aitab tal inimloomuse olemust paremini mõista.

Mehe rahumeelse ja idüllilise elu abikaasa Arlettyga (Kati Outinen) lööb rivist välja naise ootamatu haigestumine, mistõttu on ta sunnitud elama haiglarežiimil. Üritades naise haigusega kuidagi toime tulla, sattub tema teele aga hoopis globaalsemgi probleem: Aafrikast pärit pagulasest poiss (Blondin Miguel) vajab abi enda varjamisel politsei eest. Marcel võtab selle oma missiooniks.

See on lõbusas noodis kulgev muinasjutt inimsoojusest, mida tegelikkuses eriti tihti ei kohta. Vähesed on nõus aitama võhivõõrast lihtsalt seetõttu, et too vajab abi, ja seda ilma igasuguse kasusaamise eesmärgita. Selline maailm on aga südamelähedane Kaurismäkile, kelle filmide puhul on võtmesõna alati humanism.

Jonathan Ross on iseloomustanud Kaurismäki teoseid kui vastumürki glamuursusele. Tema filmid on Rossi arvates alati pentsikud, kuid humanistlikust vaatest lähtuvad. Sama kehtib filmi "Le Havre" kohta. "See on ajatu humanistlik ballaad," on Ross lausunud.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:16
Otsi:

Ava täpsem otsing