Palju õnne, Vesivärava kohvik!

Heidi Vihma 16. september 2011, 00:00

Selleks ajaks, kui mina esimest korda Vesivärava kohvikusse jõudsin, oli see juba kaksteist aastat külalisi vastu võtnud, täpsemalt 12 aastat ja ühe päeva - kohviku esimene tööpäev oli 9. septembril aastal 1999. Loodetavasti jagub õnne ka järgmiseks 12 aastaks.

Vesivärava kohvik on pretensioonitu söögikoht Kadrioru servas. Tagasihoidlikud söögikohad avanevad aeglaselt nagu tagasihoidlikud inimesedki, nii et esmapilgul polnud Vesivärava kohvikus õieti muud sümpaatset kui vaid ukse kohal asuv silt "Vesivärava pagari- ja kulinaariaäri".

Muidu oli kõik nagu äärelinnakohvikutes ikka: napp kujundus ja traditsiooniline menüü, kus on mõistagi olemas Kiievi kotlet ja šnitsel, keedukartulid ja makaronid, samuti küpsised, saiakesed ja pirukad, ka viineripirukad, ning paar-kolm plaadikooki. Mingi omapära siiski leidus: Vesivärava menüüs olid maksakotlet ja marineeritud kala, mida tõesti igal pool ei saa. Ja ega ka makarone enam makaronideks julgeta kutsuda, enamasti ikka pastaks.

Letiteenindus oli kiire, isegi topeltkiire - tellimusi võttis vastu kaks naist. Tahtsime korralikku praadi ja pärast õige natuke kooki. Plaadikoogist parajat tükki mõõtes saime sõbralikult noomida: "Olete teie alles väiksed koogisööjad." Armas ju, nagu kodus.

Tee ja koogid kiitust väärt. Pakkuda oli korralik valik teesid: musta, rohelist, maitsestatud, maitsestamata ja nii paki- kui ka puruteena. Teekruusid olid suured, isegi ülisuured, ja istusid mõnusalt pihku. Ette rutates kiidan kohe kooki ja teed, sest praega nii hästi ei läinud.

Panime maksakotleti kokku makaronidega ja marineeritud kala praekartulitega - valida oli kartulite, makaronide ja riisi vahel. Lisandiks saime mõlemale ühesugust tomatit, marineeritud kurki ja äädikakastmega kapsast - teate küll seda tervisliku köögivilja imitatsiooni. Maksakotlett oli hea, kodune, mahe ja lopsakas. Selle juurde äädikane lisand sobis. Äädikamarinaadis hoitud praekala koos äädikakurgi ja äädikakapsaga aga oli minu jaoks liig.

Hind soodne. Tuleb siiski möönda, et mõõdukat maitset üritas kompenseerida mõõdukas hind - praad oli kaks korda odavam, kui eelmise nädala restoranis oli maksnud supp. Ka saiakesed seal Kadrioru serva peal Vesiväravas olid märksa odavamad kui meil Nõmmel, kesklinnast rääkimata.

Äädikaehmatusele otsisin lohutust kirsi-hapukoorekoogist ja sealt ma ta ka leidsin. Kook oli lihtne ja aus, maitses täpselt nii, nagu pidi, polnud liiga magus ja jõudis meieni paraja suurusega. Piimaga tee oli samuti mõnus, aga kõige toredamad olid sildid, mis külalistele käitumisjuhendeid jagasid: "Ärge jätke oma toitu järelevalveta, Kadrioru sulelised on meie toodete fännid." Või: "Meie kohvik ei vastuta varblaste halva käitumise pärast." Enne lahkumist märkasin veel ühte silti: "Kõik meie tooted on valmistatud heade soovidega käsitööna."

Kasutan juhust ja tänan heade soovide eest ning soovin neilegi kõike head. Loodan, et sõbralikke äärelinnakohvikuid, kus koos varblastega kooki süüa ja kohvi juua, ikka juurde tekib.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:16
Otsi:

Ava täpsem otsing