Teekond mööda konarlikku rada

Igati on põhjust küsida, kas sügavas majanduskriisis ja ränga võlakoorma all Kreeka on üldse paketiga päästetav ja kas eurol on selle praeguses koosluses tulevikku? Kas ei saada me euroalal käendajaks hakates n-ö head raha tuulde?

Hulk mõttetööd on nende teemade ümber meil ja mujal maailmas juba tehtud. Näiteks 2009. aastal ilmunud Prantsuse majandusteadlase Christian Saint-Etienne'i raamat "La Fin De L'euro" ("Euro lõpp"), mis tekitas oma pealkirjaga algul paksu pahameelt, kuid milles esitatud mõtted on praegu laialt arutusel. Etteruttavalt olgu öeldud, et autor ei taha euro kokkuvarisemist.

Euro ei ole praegusel kujul optimaalne valuutaliit ja nagu autor ilmekalt näitab, pole rahaliitu kuulumine toonud ei erilisi eeliseid ega riike lähendanud, pigem vastupidi. Saksamaa jooksevkonto ülejääk on niisama kolossaalne kui Hispaania puudujääk. Kohanemise asemel on mitmed riigid lootnud euroalal n-ö tasuta tugeva raha eelistest kasu lõigata, kaotades konkurentsivõimet sinnamaani välja, et nüüd ollakse suurtes raskustes.

Nii ähvardab Lehmani investeerimispanga krahhi kolmandal aastapäeval (eile, 15. septembril - toim) Euroopat oma "Lehman" ehk varem võimatuks arvatud euroala riigi pankrot, mis annaks ränga löögi pankadele ning riskiks maailma majanduse uuesti langusesse paisata.

"Ma usun, et nad saavad aru, kui tõsine on praegune olukord, ning et saadakse aru, et neil tuleb maailma usalduse tagasivõitmiseks rohkem pingutada," ütles USA rahandusminister Timothy Geithner, kes erakorraliselt osaleb täna Euroopa rahandusministrite kohtumisel Poolas. USA on mures.

Kuidas omakasu ühiste huvidega asendada? Euro püsimajäämiseks on vaja süsteeme, mis kompenseeriksid selle, et tegemist ei ole optimaalse valuutaliiduga.

Christian Saint-Etienne'i käsitluses vajab euroala majandusvalitsust, mis tagaks euroala toimimise ühtse tervikuna, kus iga riik ei ajaks majanduspoliitilistes valikutes taga üksnes omakasu. Ühist eelarvet, et tasandada asümmeetrilised šokid ehk välistegurite erinev mõju eruoala riikidele. Ning kolmandaks minimaalseid ühiseid standardeid sotsiaal- ja maksupoliitikas, et suurendada sidusust ning konkureerida pigem ühtse liiduna maailma muude riikide kui üksteise vastu.

Äripäev palus Eesti poliitikakujundajatel avaldada oma mõtteid, mida euro praeguses ülesehituses muuta tuleks, et rahaliit toimiks, mida võiks sisuliselt tähendada euroala majandusvalitsus ja eelarveliit ning millisel viisil võiks laheneda ülemäärase võlakoorma probleem reas riikides. Tagasiside aktiivsus ületas ootusi. Palju lootust pannakse Eestis euroalal distsipliini ja järelevalve tõhustamisele, mis on ka mujal euroalal praegu n-ö põhivoolu-stsenaarium.

Euroala kriisitõrjemeetmetes osalemine nõuab aga otsustamist juba lähinädalatel. Esimese euroala riigina kinnitas möödunud nädalal Prantsusmaa parlament euroala ajutise kriisifondi EFSFi laenuvõime suurendamise ja volituste laiendamise. Saksamaal, kus käivad ägedad debatid, toimub hääletus Bundestagis 29. septembril.

Saksamaa ja Prantsuse eeskuju kõigile ei nakka. Kolmapäeval kordasid Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy ja Saksamaa kantsler Angela Merkel üleskutset euroala liidrite 21. juuli tippkohtumisel kokku lepitud kriisimeetmed parlamentides kiiresti ratifitseerida. Pärast telefonivestlust Kreeka peaministri George Papandreouga, kes andis uuesti lubaduse eelarve defitsiiti nõutud mahus kärpida, kinnitasid Saksamaa ja Prantsusmaa liidrid, et näevad Kreekat ka tulevikus rahaliidu liikmena.

Austria võttis aga aja maha, otsustades sel nädalal, et lükkab hääletuse parlamendis edasi. Slovakkia parlamendi spiiker Richard Sulik on juba pikemat aega väitnud, et uued laenud Kreekat ei aita, pankrot ja rahaliidust lahkumine on vältimatu. Ka Slovakkia parlamendis on plaan hääletusega viivitada.

Kreeka olukord on kõike muud kui roosiline. Teises kvartalis kahanes Kreeka SKP 7% ja tööpuudus on üle 16% - sellistes oludes tahab Kreeka valitsus kehtestada uued kärped ja maksud, et korvata mahajäämus abipaketis nõutud tingimustest. Samas on alust karta, et kärped üksi ei suuda Kreeka majandust tasakaalustada - käärid töö tootlikkuse ja laenuga kerkinud elatustaseme vahel on juba liiga suured.

Christian Saint-Etienne visandab oma raamatus ka euro lagunemise võimaluse, kui ühtse majandusvalitsusega tihedamat eelarveliitu ei sünni. Üks võimalus on, et n-ö tugevamad ehk jooksevkonto ülejäägiga riigid koonduvad Saksamaa ümber ning sinna liigitab autor ka euroala uustulnuka Eesti. Rohkem teenustele ja tarbimisele orienteeritud riigid koonduvad Prantsusmaa ümber. Ent välistada ei saa ka liidu pauguga lõhki minekut. Raamatu tänavuse kordustrüki ilmumise ajal hindas autor kõige tõenäolisemaks vaevalist edasiliikumist ilma selge plaanita, koos kõigi sellest johtuvate riskidega.

JÜRGEN LIGI: Eurotsoon ei pruugi olla optimaalne valuutatsoon, aga on optimaalne poliitika Euroopale. Ühisraha on osa kokkuleppest, mis sisaldab nii julgeolekut, kultuurilist kokkukuuluvust, majandust kui ka palju muud. Olukorda ei üritata Euroopas modelleerida, vaid muuta. Samas on optimaalse valuutatsooni tunnused siin kõik kohased, eurost ammutatakse nii usaldust, tehingukulude kokkuhoidu, hinnaselgust kui ka ressursside mastaabiefekti.

HEIDO VITSUR: Selleks on põhimõtteliselt kaks teed. Esiteks, tsooni nõrgemate liikmete selline jaluleaitamine, et nad mitte üksnes ei suudaks täita oma finantskohustusi, vaid et nad suudaks tõusta samasugusele tehnoloogilisele tasemele kui tugevamad eurotsooni majandused, et nad saavutaks piisava konkurentsivõime. Ilma selleta jääks nad teistele alatiseks finants- või sotsiaalseks koormaks. Teiseks - eurotsooni selline optimeerimine, et see muutuks enam-vähem optimaalseks valuutatsooniks (kultuurilised, keelelised ja eelarvamuslikud barjäärid ei kao). See tuleb kõne alla siis, kui lahkujatele pehme maandumise korraldamine on ilmselgelt odavam kui nende eurotsoonis hoidmine.

INDREK NEIVELT: Lühidalt öeldes tuleks muuta kogu süsteemi loogikat. Praegune sõltub liialt liikmesriikide konkreetsetest poliitikutest. Ehk kui keegi ikkagi ei taha kärpida, siis ega talle suurt midagi teha ei saa. Kui aga rahaliidus on 17 ja Euroopa Liidus 27 riiki, on see süsteem lihtsalt juhtimatu. Praegu optimeerib iga riik enda heaolu, täpsemalt oma valijatele antud lubadusi. Käib väga ohtlik mäng.

Elatustase peab langema nn normaalsele tasemele ehk keskmine elatustase peab langema. Pensioniiga peab tõusma. Euroopa peab muutuma Aasiaga võrreldes konkurentsivõimelisemaks.

MARTTI RANDVEER: Hädavajalik on senisest vastutustundlikum eelarvepoliitika, millele peavad kaasa aitama kindlamini jõustatavad eelarvereeglid ja finantsturgude distsiplineeriv mõju. Vajalikud on senisest tugevamad finantspuhvrid nii finants- kui ka valitsussektoris ja tõhus kriisihaldus. Samuti majanduse kasvu ja paindlikkust lisavad struktuurireformid.

DENISS BORODITŠ: Stabiilsusmehhanisme nimetaksin ma halvaks lahenduseks, sest riigid, kes on olnud eeskujulikud, peavad garanteerima probleemsete riikide rahastust. Viimastel pole aga mingisuguseid kohustusi, neid välja visata ei ole võimalik. Meie ca 30 miljoni eurose aastase sissemakse eest oleks võimalik õpetajate palka 20% tõsta. Aastal 2013 tuleb tööle saada Euroopa Stabiilsusmehhanism praeguse olukorra rahustamiseks. Luua automaatsed sanktsioonid ja võimalus eurost välja heita riik, kes vilistab järjepidevalt kriteeriumidele.

ANDRES SUTT: Vaja on toimivat kriisihaldusmehhanismi, sh juuli tippkohtumise otsuste kiiret elluviimist. Liikmesriikide konkurentsivõime vajab tugevdamist. Reeglite rikkumine peab tooma tuntavad sanktsioonid, Euroopa institutsioonid peavad olema piisavalt tugevad.

ARDO HANSSON: Iga lahendus peab olema vastuvõetav finantsiliselt tugevamatele riikidele (k.a Eesti). Samuti peab arvestama, et riigivõlg võib vahel jõuda tasemele, mis ei ole enam jätkusuutlik. Tuleb minimeerida ühe riigi probleemide levimine ja minimeerida nn moraalirisk ehk see, et paljud hakkavad kergekäeliselt laene võtma või andma lootuses, et neid probleemide tekkides aidatakse.

RAIVO VARE: Riigid peaks loovutama teatud osa suveräänsusest. Eelkõige puudutab see eelarvekontrolli, tagamaks Maastrichti kriteeriumide täitmist. Tuleb karistada n-ö rivi ees, et teistel poleks kiusatust, seega Kreekale tuleb rakendada karistust, mitte lõputut veenmist. Tuumikriikidelt eeldab see "oma pankade" suhtes karmi joont, mitte iga hinna eest abi maksumaksja rahaga. Samuti tuleb loobuda tuleviku arvel heaoluühiskonna pidamisest. Heaolu saab olla nii palju, kui teenitakse, mitte nii palju, kui laenata suudetakse.

RAUL EAMETS: Euro ülesehituses ei pea midagi muutma, muutma peab osa liikmesriikide suhtumist eelarve tasakaalu ja laenamisse. Kui eurotsooni tahetakse jätkata samade riikidega, peab senisest jõulisemalt sekkuma liikmesriikide eelarvete kujunemisse, nende täitmise järelevalvesse, kohalike statistikaametite tegevusse jne. Sanktsioonid rikkujatele peavad olema reaalsed, ilma eranditeta. Kuni selleni välja, et neisse riikidesse, kus on probleem, saadetakse Euroopa Komisjoni emissaarid, kes aitavad korra majja lüüa. See on suhteliselt karm ja äärmuslik stsenaarium, aga vaadates Kreeka käitumist, siis vist teisti ei saa. Ilmselgelt tähendab see majanduslikus mõttes föderaalsuse või liitriigi suunas liikumist.

ANNIKA PAABUT: Euroopa rahaliit saab püsima jääda juhul, kui liikmesriigid kiiresti ja otsustavalt üksmeele leiavad ning vajalikud struktuursed muutused ellu viivad. Rahaliidule peab järgnema poliitiline liit, ent aeg tiksub siin meie kahjuks. Pole välistatud n-ö pereheitmine.

HEIDO VITSUR: Võlad tuleb meil koos kinni maksta või ümber korraldada tasemeni, kus need riigid saaks ise oma võlga teenindama hakata. Vastasel juhul kaotame rohkem. Enamasti kasvasid riikide võlad nii suureks esiteks seepärast, et euro sündis sellisena, nagu ta ei oleks tohtinud sündida, et ühinemiskriteeriumid olid jätkusuutliku valuutaliidu formeerimiseks ebapiisavad, ja teiseks seepärast, et laenamise kohta puudus regulatsioon, et laenuandjate vastutus oli liiga madal, et laenuandjad võisid õigustatult loota, et neid päästetakse. Kreeka pole ainus patuoinas.

INDREK NEIVELT: Raha mõningane kaotamine on paratamatu. Küsimus on ainult, kas kaotada seda inflatsiooni tõttu ja mõne aasta jooksul või korraga oma investeeringu osalise mahakirjutamisega pärast. Vaadates viimaste päevade toimetamisi Euroopa Keskpanga juhtide ümber, tundub, et mitteametlikult on valitud inflatsiooni tee.

ANNIKA PAABUT: Näen peamise lahendusena võlgade restruktureerimist.

JUHAN PARTS: Riikide koostöös tuleb saavutada, et raskustes olijad oma võlaprobleeme sisuliselt lahendama hakkavad. Struktuursed muutused ei tähenda ju muud, kui et tänastes võlgnikriikides tuleb naasta äraproovitud ja töötavate lahenduste juurde. Äri peab ajama erasektor. Riik peab kulutusi tegema nii palju, kui tulud võimaldavad, mitte nii palju, kui õnnestub juurde laenata.

ANDRES SUTT: Riigirahanduse ja majanduse reformimine - see on ainus püsiv lahendus. Euroala võlakoorma probleemi lahendamine on oluline, et taastada usaldus euroala pankade suhtes. Praegu võimenduvad riikide ja pankade probleemid vastastikku ja see on halb.

HARDO PAJULA: Massidemokraatia põhivalemisse on inflatsioon olemuslikult sisse kirjutatud, nii et ju sellel nähtusel saab võlakoormaga hakkamasaamisel jälle oluline roll olema. Lühiajalises perspektiivis see aga vaid suurendab survet eurosärgi õmblustele.

DENISS BORODITŠ: Suund tuleb võtta võlakoorma vähendamise suunas ja teatud osa koormast tuleb võtta pankadel.

ARDO HANSSON: Eesti ja teiste Balti riikide kogemus on näidanud, et järsk riigikulude kokkutõmbamine on võimalik ja et julge tegutsemine võib viia kiirele taastumisele. Kui vaja, peavad oma rolli mängima ka probleemsetele riikidele laenajad, eriti kui seda raha on laenatud kõrgema kasumisaamise lootuses.

RAIVO VARE: Stimuleerimine, kokkuhoid, majanduse ja võlgade restruktureerimine, maksutulude tõstmine ja inflatsioon on on klassikalised kriisist väljatulemise viisid. Mitte ühe kaupa, vaid mingis koostoimes. Pluss võimalus, et kõik toimetulevad riigid Saksamaa kiiluvees maksavad "pahandusetekitajate" toimetamised kinni. Näiteks eurovõlakirjade näol.

RAUL EAMETS: Osa laenudest kirjutatakse korstnasse. Avaliku sektori kulutused ja sotsiaalsed heaoluprogrammid tuleb üle vaadata ja viia vastavusse valitsuse tulubaasiga. Teine võimalus on suurendada tulusid, tõsta makse. Mõne riigi puhul saab rääkida ka suurte infrastruktuuride erastamisest ning äärmusliku meetmena mõne saare müügist. Ei ole võimalik saavutada Taani heaolu, korjates makse nagu Mehhikos.

JUHAN PARTS: Kõikvõimalikud ideed majandusvalitsuse, Euroopa Ühendriikide, eurotsaaride jms kõlavad pigem retoorikana ja on suurema sisuta. Selliste ideede alatooniks on - rohkem tsentraliseeritut bürokraatiat. Eurotsoon peaks siiski lähemas tulevikus hakkama saama senises põhiseaduslikus raamistikus.

MARTTI RANDVEER: Ühist arusaama praegu ei ole, kuid üldiselt tähendab see eelarve- ja majanduspoliitika suuremat tsentraliseerimist. See eeldaks selget mandaati euroala liikmesriikidelt, mida praegu ei ole. Tähele tuleb panna, et tugevam tsentraliseerimine võib vähendada veelgi iga riigi vastutust oma maa majanduspoliitika ees. Vähene distsipliin aga oligi praeguste raskuste peamine tekkepõhjus.

DENISS BORODITŠ: Tegemist on keerulise ülesandega, sest see eeldab riigi suveräänsuse vähendamist eelarve- ja maksupoliitika kujundamisel. Vaevalt, et see tähendab riikide liidu asemel liitriigi moodustamist, kuid selge on, et praeguse kursiga, kus iga riik toimib oma äranägemise järgi, ei ole võimalik edasi minna.

HARDO PAJULA: Eurotsoon meenutab järjest enam rahutule kontinendile selga tõmmatud hullusärki, millest viimane nüüd välja tahab rabeleda. Siin on põhimõtteliselt kaks võimalust, kaks patsient jääb tasapisi vaiksemaks või annab särk õmblustest järele. Patsiendi rahustamiseks oleks majandusvalitsus ja eelarveliit - Euroopa Liidu rahandusministeerium ja maksuamet - tõepoolest ilmselt möödapääsmatud. Mis ühtsesse rahandusministeeriumi puutub, siis ega siin põhimõtteliselt midagi keerulist ju ei ole - sisuliselt peaksid sakslased hakkama Kreekas maksu koguma. Selleks ei ole aga kumbki pool valmis, sakslased võib-olla isegi veel vähem kui kreeklased.

JÜRGEN LIGI: Jutud majandusvalitsusest ja eelarveliidust kipuvad varjama endas iseenda eelarve- ning maksupoliitilisi nõrkusi, ent ei aita lähemale kokkulepetele. Tükk on liiga suur, temas on aimata vastuvõetamatuid komponente ning ta ei vii lähemale tulemusele. Tema mõistlikum osa on surve ja sanktsioonid liikmesriikidele, kriisiennetus ja -lahendus. Riikide vastutus peab tugevnema vaatamata ühistele meetmetele.

HEIDO VITSUR: Sõltumatult sellest, kas mõnel riigil aidatakse eurotsoonist lahkuda või mitte, tuleb eurotsooni juba lähiajal kõvasti reformida, et eurotsoon vähemalt põhiliste majandusparameetrite osas hakkaks omandama optimaalse valuutatsooni jooni. Euroala majandusvalitsust ja eelarveliitu tahetaksegi selliste muudatuste elluviimiseks ellu kutsuda. Sisuliselt tähendaks see teatud piirides (see on riikide valitsustele jäetakse mingi mänguruum) maksupoliitika ühtlustamist, kontrolli/järelevalvet kulutuste ja sotsiaalpoliitika (eriti tööhõivepoliitika ja muude sotsiaalpoliitika tahkude) jätkusuutlikkuse üle.

RAIVO VARE: Majandusvalitsus saab olema Saksamaa kontrollitud-suunatud süsteem, mida toetaks mingi organisatsiooniline vorm a'la eelarvetsaar, st suhteliselt suurte volitustega ametkond eesotsas mõjuka ametiisikuga, kes realiseerib Saksamaa eesistumisel või sisulisel juhtimisel toimiva mingi regulaarse erikomitee poliitilisi otsuseid. Viimaseid kas peab või veel parem kui ei pea kinnitama teatud juhtudel siiki ka osalisriiikide juhtide üldkogu. Kindlasti sisaldab see ka mingit ühist finantsvaru kas ELi eelarve või eraldi mehhanismi kaudu, mis absorbeeriks ka kõik olemasolevad abimehhanismid ja oleks riikide kvootidel või siis spetsiaalsel maksul (nt tulumaksu kindel protsent vmt) põhinevad. Eks viimase aja ettepanek finantstransaktsioonide maksustamiseks on ju samast ooperist. Eelarveliit on selle konkreetne tegevusala, kus mingis vormis kontrollitakse osalisriikide eelarvete vastavust kriteeriumitele ja selle mittevastavusel rikkujaid mingil viisil karistatakse. Näiteks vastavalt riigilt euroabi äravõtmise, panditu (juhul kui võimalik pante saada) realiseerimise vmt kaudu. Põhiline väljakutse sellega seoses on küsimus, kuidas sellise mehhanismi loomine saadakse kooskõlla olemasoleva juriidilise raamistikuga või selle kiire muutmise võimalustega.

RAUL EAMETS: Tahetakse karmistada eelarvedistsipliini järelevalvet, sellest seatakse sõltuvusse edasine abi saamine, reaalsed sanktsioonid rikkujate suhtes jne. Kuskilt tuleb alustada, et saavutada teatud kontroll liikmesriikide eelarvepoliitika üle. Kui seda kõike ei tehta, siis on kahtlane, kui kaua eurotsoon praegusel kujul kestab. Ma ise loodan, et seekordsed plaanid viiakse ka ellu, mitte ei jää järjekordseteks loosungiteks selleks, et turge rahustada.

ARDO HANSSON: Suurem eelarveline integratsioon on loomulikult Euroopa Liidu üks võimalik pikaajaline suund. Siiski, järgmise paari aasta jooksul on selle rakendamine vaevalt võimalik ja sellepärast on see hetkeprobleemidele lahenduse otsimisel pigem segavaks asjaoluks. Samuti ei saa ma aru, miks raha koondamine ühte kohta peaks ilmtingimata tähendama selle paremat majandamist.

Nii nagu rahaliidu moodustamisel, maksab ka nüüd majanduslikust loogikast rohkem poliitikute ambitsioon. Eurotsoonist kedagi välja arvata ei saa, kõik liikmesriigid olid ju sinna kriteeriumide täitmisel oodatud. Samuti on lühiajalised riskid alati tähtsamad kui pikaajalised. Poliitikud tahavad seda liitu koos hoida, kuigi see muutub kõigile järjest kallimaks. Ühtedele sellepärast, et nad peavad oma rahaga eurot ja võlglasi toetama, teised seepärast, et neil pole võimalik ajada sellist majanduspoliitikat, mis oleks nende majanduskasvu ja konkurentsivõime taastamiseks vajalik.

Nn segastsenaariumidest on tõenäolised kaks varianti.

Esiteks. Euroliidu riigid kärbivad kulutusi, tõstetakse rikaste makse, kasvab inflatsioon ja väikese tsentraliseerimisega suudetakse asjad kontrolli all hoida. Samas lahkub euroliidust üks-kaks rahaliidu liiget. Võidetakse aega ja kuidagi saadakse hakkama. Selline olukord kestab viis-kuus aastat.

Teiseks. Kulusid kärbitakse, rikaste makse tõstetakse, inflatsioon kasvab ja tasapisi tsentraliseeritakse võimu. Aga areng rahaturgudel on kiirem ning ühel kenal nädalavahetusel, kui ELi juhid on järjekordselt erakorralisel koosolekul, otsustatakse, et enam kummi ei venita. Kõik need, kes on nõus suurema tsentraliseerimisega, jäävad ruumi ja teised lähevad. Tekib rahaliit Saksamaa ümber.

Stsenaariumid erinevad vaid selle poolest, mitu riiki lahkub eurotsoonist ja kui palju ollakse nõus võimu tsentraliseerima.

Ühisraha alusprobleem on, et see on alati olnud käputäie tehnokraatide lemmikteema, millel on puudunud laiemate rahvahulkade tegelik toetus. On tõsi, et poliitika ongi muidugi alati olnud suhteliselt väikese klubi tegevusala, aga praegusel juhul on lõhe rahvajuhtide ja rahva vahel vist küll juba liiga laiaks varisenud ja see pinge ähvardab ühise eurosärgi lõpuks puruks rebida.

Teoreetilised arutelud eurotsooni hävingu üle on intellektuaalselt huvitavad, kuid ei aita kaasa probleemide lahendamisele. Kõik liikmesriigid peavad tegema kõik, et eurotsoon kriisist edukalt välja tuleks. Igasugused erimeelsused on ohtlikud ja negatiivsed stsenaariumid on meiesugusele väikeriigile eriti kahjulikud.