Neivelt: euroliit on juhtimatu

Äripäev palus Eesti poliitikakujundajatel avaldada oma mõtteid, mida nende arvates euro praeguses ülesehituses muuta tuleks, mida võiks sisuliselt tähendada euroala majandusvalitsus ja eelarveliit ning millisel viisil võiks laheneda ülemäärase võlakoorma probleem reas riikides.

Euro ja ka Euroopa Liit laiemalt on juhtimatu. Euroopa Komisjon peab justkui vastutama Euroopa Liidu eest aga samas neil ei ole piisavalt raha. EL-i eelarve on pisike võrreldes Saksamaa või Prantsusmaa eelarvega. Viimasel ajal on ikka nii, et enne tähtsmat kohtumist saavad Merkel ja Sarkozi omavahel kokku ja tehakse mingi kokkulepe. Hiljem vormistatakse see suuremal koosolekul tavaliselt ära. Aga mitte alati. See näitab päris hästi, et  otsuste vastuvõtmine sisuliselt ja vormiliselt ei kattu. Samas on Saksamaa kantsleril vastutus ikkagi Saksamaa eest ja kitsamalt oma valijate eest. Ta ei vastuta Euroopa rahaliidu eest. Kaudselt ta küll vastutab, aga mandaadi saab ta omadelt valijatelt. Ja nemad tahavad optimeerida oma heaolu.

Meie Merkelit valida ei saa. Euroopa Parlamenti me valime, aga selle mõju on väike. Euroopa Rahaliit on lihtsalt üks kitsam kooslus Euroopa Liidu sees. Selle eest ei vastuta ka justkui mitte keegi. Luksemburgi peaminister, kes on ka rahandusminister tegeleb muu töö kõrvalt Eurotsooni rahandusega.  Euroopa Keskpank vastutab hinnastabiilsuse eest ehk selle eest, et ei oleks suurt inflatsiooni. Majanduskasv või ka tööpuudus ei ole Eurooapa Keskpanga jaoks eesmärgid.

Ma usun, et kõik need inimesed erinevatel tähtsatel kohtadel on väga vastutustundlikud ja nad vastutavad oma tegevuse eest. Aga samas ei kattu nende mandaadid, ressursid ja vastutus.

Kõigepealt oleks vaja need asjad tasakaalu saada. Me peaks valima Euroopa juhte, kellel on piisavalt volitusi ja juhtimiseks vajalikke rahalisi ressursse. Ehk siis Euroopa Liidu eelarve tuleb suuresti liikmesriikidel üle võtta. See tähendab võimu tsentraliseerimist. See aga on ilmselt kümne-kahekümne aastane protsess. Nii palju aega turud eurole aga ei anna.

Täna optimeerib iga riik enda heaolu ja täpsemalt veel oma valijatele antud lubadusi. Ja käib väga ohtlik mäng. Ehk lühidalt öeldes tuleks muuta kogu süsteemi loogikat. Praegune süsteem sõltub liialt palju liikmesriikide konkreetsetest poliitikutest. Ehk kui keegi ikkagi ei taha kärpida, siis ega talle suurt midagi teha ei saa. On karistamatuse tunne. Aga olukorras, kus rahaliidus on seitseteist ja Euroopa Liidus 27 riiki, on see süsteem lihtsalt juhtimatu.

Aga see probleem on kõigest rahasüsteemi probleem. Palju suurem probleem on üle oma võimete elamise probleem ehk siis Euroopa heaolu on tänu laenudele kõrge. Samas rahvastik vananeb. Euroopa võtab laenu ja lubab kunagi tagasi maksta. Aga ei anta aru, et lapsi on vähem ja laenude tagasimaksjaid samuti. Elatustase peab langema nn. normaalsele tasemele ehk siis keskmine elatustase peab langema. Pensioniiga peab suurenema. Euroopa peab muutuma konkurentsivõimeliseks võrreldes Aasiaga. Ka see on pikk ja valuline protsess.

Ma olen juba oma blogis seletanud erinevaid stsenaariumeid ja öelnud ka, et tõenäoliselt lähevad käiku nagu alati nn. segastsenaariumid. Täna ma lihtsalt arendan neid edasi. Praegu on nn. segastsenaariumitel minu arvates kaks varianti :

a. Euroliidu riigid kärbivad kulutusi, tõstetakse makse rikastele, kasvab inflatsioon ja väikese tsentraliseerimisega suudetakse asjad kontrolli all hoida. Samas lahkub euroliidust üks või kaks rahaliidu liiget. Võidetakse aega ja kuidagi saadakse hakkama. Käib pidev tulekahju kustutamine. Seline olukord kestab veel viis-kuus aastat.

b. Kulusid kärbitakse, makse rikastele tõstetakse, inflatsioon kasvab ja tasapisi ka tsentraliseeritakse võimu. Aga arengud rahaturgudel on kiiremad ning ühel kenal nädalavahetusel kui EL juhid on järjekordselt koos oma erakorralisel koosolekul otsustatakse, et enam kummi venitada ei saa. Kõik need,  kes on nõus suurema tsentraliseerimisega jäävad ruumi ja teised lähevad minema. Ehk siis lahkuvad eurotsoonist. Tekib rahaliit Saksamaa ümber ja Euroopa Liidust saab vabakaubanduspiirkond.

Suures piires erinevad nad vaid selle võrra kuipalju riike lahkub eurotsoonist ja kuipalju ollakse nõus võimu tsentraliseerima.

Arvan, et me peaksime praegu tõsiselt tegelema erinevate stsenaariumite analüüsimisega.

Ikka inflatsiooniga, mis on kõrgem kui laenuintress. Kulutusi on vaja kärpida aga see teeb laenude teenindamise veelgi keerukamaks. Samas on vaja kulutusi kärpida, et esile kutsuda struktuursed muudatused majanduses.

Teine võimalus on lasta need riigid defaulti, kapitaliseerida jälle pangad jne. Ehk siis raha mõningane kaotamine on paratamatu. Küsimus on ainult, kas kaotada seda läbi inflatsiooni ja mõne aasta jooksul või korraga läbi oma investeeringu osalise mahakirjutamisega. Vaadates viimaste päevade toimetamisi Euroopa Keskpanga juhtide ümber tundub, et mitteametlikult on valitud inflatsiooni tee. See aga sakslastele ei meeldi.