Mõned lihtsalt on võrdsemad kui teised

Eilne Äripäev kirjutas, kuidas Nordecon, meie riigi üks suuremaid ehitusfirmasid valesti pakutud riigihankel rekordiliselt kiiresti lisaraha sai. Selgus, et Tallinna Lennusadama vesilennukite angaaride renoveerimine pidi riigihanke tulemusel maksma minema 7,1 miljonit eurot ning valmis saama tänavu juunis, kuid läheb maksma hoopis 9,4 miljonit eurot ja valmib detsembris. Heal juhul. Kusjuures, lisaraha maksmise otsus tehti Eesti tingimustes ülimalt kiirelt. Konkurendid on mõistagi marus.

Äripäev ei mõista, miks riik lisaraha maksmisega nõustus. Otse öeldes ei ole me riigi tegevusega rahul. Eriti, kui mõelda, et majandusminister Juhan Parts (IRL) lubas alles sel suvel, et kõiksugu alapakkujad ja "minemajalutajad" tuleb riigihangetelt kõrvaldada.

Seepärast ei mõista me, kuidas saavad taas kerkida alapakkumissüüdistused. "Nii räiget juurdemaksmist nagu vesilennukite angaaride puhul pole varem küll olnud," imestab Merko Ehituse nõukogu liige Tõnu Toomik, kelle sõnul tahab tavaliselt tellija ikka raha kokku hoida ja võitleb selle nimel, kuid sel objektil tundub, et tellija istub ehitajaga ühes paadis ning koos püütakse kõigi vahenditega korvata alapakkumisest ja tööde alustamisega venitamisest tingitud kahju. Konkurentide sõnul saab Nordecon sisuliselt juurde sama mahu, mille võrra nad alapakkumise tegid.

Konkurendid arvavad, et kuna hankedokumentide kohaselt on pakutu suhe tegelikkusega töövõtja risk, pole lisaraha maksmiseks alust. Eriti häirib konkurente tähtaja edasilükkamine ja ekspertkomisjoni aktsepteeritud raha sellest tulenevate kulude katteks.

Nii ütleb ehitusfirma Rand ja Tuulberg juhataja Raivo Rand, et tavaliselt on igas põhiprojektis asju, mida ei suudeta ette näha ja mis selguvad alles tööprojektis. "Isegi kui lisaraha küsimine on põhjendatud, on meie kogemus selline, et raha antakse väga harva juurde," ütleb Rand ja lisab: "Lepingutega on tavaliselt see, et ehitaja kirjutab lepinguga justkui oma surmaotsusele alla. Ta kirjutab alla, et olen tutvunud kõikide oludega ja kinnitab, et hind sisaldab kõiki töid ja võimalikke, töö käigus välja tulevaid vigu."

Hämmeldust tekitab ka lisaraha maksmise kiirus. "Ma arvan, et tegu oleks mitte Eesti, vaid maailmarekorditega," muigab ASi Teede REV-2 tegevjuht Priit Sauk. "Mäletan, et kui oleme tellijalt näiteks 20 000 eurot juurde küsinud, siis selle kättesaamiseks läks mitu aastat."

Millest meelemuutus? Olgu, lisaraha oli ehk põhjendatudki, sest unikaalsel muinsuskaitselisel objektil tekkis tööd algul planeeritust rohkem, kuid nii on ju juhtunud varemgi, näiteks hiljutine Pärnu ringtee juhtum, kuid siis pole lisaraha makstud. Seega - millest see äkiline meelemuutus? Jah, on küll räägitud, et ideaalis võiks tellija ehitajaga tööde kallinemise riske jagada - kas tõesti ongi nüüdsest nii? Või on siiski õigus neil, kes räägivad, et lihtsalt toetatakse üht Reformierakonna suurtoetajat Toomas Lumanit, kes viimasel ajal hakanud ka IRLi sponsoriks?

Küll tahaks me nüüd, härrased poliitikud, teada - kuidas selle artikli valguses peaks tundma end teised ehitusettevõtjad? Need, kes arvestasid riske ja pakkusid kõrgemat hinda? Ning kas Lennusadama kaasusele rõhudes saavad homme kõik riigihangetega pusivad ettevõtjad lisaraha paluma tulla?

Autor: ÄP