Sõnumist olulisem selle esitamine. Kuidas öeldu inimesteni viia?

"Tulemus ei sõltu sellest, mida sa ütled, vaid kuidas inimesed sinu öeldut kuulevad," leiab Luntz, kes on aidanud tosinal Ameerika suurfirmal taktikalise sõnadevalikuga edukam olla.

Esinemine sarnanegu kirjandiga. Äripäeva teemaveebi sekretar.ee avaliku esinemise blogi autor Janek Tuttar soovitab iga esinemine, ka sõnumi edastamine, üles ehitada kirjandina - ehk esinemisel olgu sissejuhatus, teemaarendus ja ka korralik punkt.

Kõik need kolm elementi kannavad edasi üht - aidata öeldu kuulajaile kohale viia ning arusaadavaks ja meeldejäävaks muuta.

Lõpp kipub esinejatel ära vajuma. Samas eksitakse tema hinnangul tihti just lõppsõna vormistamisel. "Tavaliselt teeb esineja suurepärase sissejuhatuse, talutava teemaarenduse ja kokkuvõtteks ütleb: "See on kõik!" Mõned teevad seda veel kummalisemalt, öeldes "Peaks olema kõik" või "See on vist kõik." Tõlkes: "Ega ise ka täpselt ei tea, aga kui teil midagi juurde lisada ei ole, siis ma hea meelega läheks nüüd ära".

Tuttar toob lõppsõna olulisuse mõistmiseks paralleeli lennureisiga - sissejuhatus on nagu õhkutõus, teemaarendus lend ja lõppsõna peaks olema maandumine.

"Millist tüüpi kokkuvõte on "See on kõik"? Mulle tuleb silme ette olukord, kus kõrgel taevas olles otsustab lendur "Ah, mulle aitab" ja laseb käed tüürist lahti ning ütleb reisijatele: "See on kõik". Ei ole väga naljakas, eks? Sestap, et reisijad mõtlevad sel hetkel paanikas olles: "Aga kuhu jäi maandumine, st kokkuvõte?" Esinemiste puhul nimetavad mõned sellist lähenemisviisi ka "nagu välk selgest taevast lõpetamiseks". Olid ju keset kõige kibedamat minekut, ja nüüd?"