Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Aasia rikkad eelistavad ise investeeringuid juhtida
Stephen Diggle, kes on ühe 2007-2008. aastal investoritele 2,7 miljardit teeninud riskifondi kaaslooja, pani püsti perekonna rahaasjade ajamiseks oma perekontori (family office), mis juhib miljoneid dollareid teenitud teenustasutulusid selle asemel, et lasta varade juhtimisega tegeleda privaatpankade pankuritel.
„See näitab väga selgelt, et privaatpankadel ja nende klientidel läksid huvid väga sassi,“ ütles 47aastane Vulpes Investment Managementi loofa Stephen Diggle, kelle Singapuris asuv perekontor on investeerinud Jaapani hotellidesse ja Uruguay farmimaasse. „Pangad ei ole enam inimeste raha valvajad, vaid on muutnud müügimeesteks.“
„Privaatpanganduse üksused püüavad müüa kõike ning see ei pruugi olla teie perekontori või teie enda parimates huvides,“ ütles Singapuris tegutsev alkoholimüüja Hock Tong Bee tegevdirektor Clinton Ang, kes eelistab oma pere rahaasju ise läbi perekontori juhtida.
„Turud tõusevad ja langevad,“ ütles Singapuris asuva Kagu-Aasia suurima panga DBS Group Holdingsi varahalduse juht Tan Su Shan. „Klientidel on lihtne näidata näpuga pankuri peale, kui asjad lähevad halvasti. Kuid kui turud tõusevad? Igal lool on kaks poolt.“
Umbes 90 protsenti Angi pere investeeritavatest varadest (ligi 100 miljonit Singapuri dollarit) on rahas, kui ta müüs oktoobrist märtsini investeeringuid aktsiates, võlakirjades ja enamuses kinnisvaras maha. Ise nimetab ta end Templetoni Varahalduse juhi Mark Mobiuse jüngriks.
Perekontorid on tüüpiliselt loodud perede investeeringute ja isiklike vajaduste katmiseks ning sisaldavad sageli endas varade planeerimist, filantroopiat ja elustiili juhtimist nagu eluasemete ja jahtide haldust.
Suurem osa Aasia rikkaid perekondi on konservatiivsed ning palkavad endale varasid juhtima rahajuhi nagu näiteks endised riskifondijuhid. Sellised rahajuhid lähevad aastas perele maksta 300 000 kuni 400 000 dollarit aastas, kuid spetsialistid võivad olla veelgi kallimad.
„Osaliselt on näha arusaamist privaatpanganduse ja finantsteenuste vahel ja osalt on nüüd rohkem võimalusi eraisikute varade paigutamiseks võrreldes finantsteenustega kriisi eelsel ajal,“ ütles GFIA firma juht Peter Douglas.
Diggle perekontor ostis farmid Uruguays ja Illinoisis, kiivikasvatuse Uus-Meremaal, maad Itaalias ja Balil, nišihotelli Jaapanis, kaitsvaid aktsiaid ,kulda ja suure portfelli väga kalleid veni,“ ütles ta. Diggle lõi Vuplesi aprillis olles märtsis sulgenud hedge fondi Artradis Fund Managementi.
Diglle, kes on nelja lapse isa, seadis üles perekontori GFIAga – pannes paika investeerimisprotsessi ning struktuurid varade kaitseks.Mõned perekontorid teenindavad rohkem kui ühte perekonda, et saavutada suuruse efekti. Perekontori pidamine (sealhulgas investeerimistiim) läheb aastas maksma vähemalt 1,5 miljonit dollarit ning perekonnal peaks olema vähemalt sada miljonit dollarit varasid, et õigustada kulusid,“ ütles Stamford Privee juht William Chan.
28 aastane Lin ja tema 54aastane isa lõid Tembusus Partnersi, et hakata ise juhtima lisaks juhatuse esimehele oma pere varasid. Ka vähemalt veel kaks peret on lubanud nendega liituda hiljem.
„Privaatpankad, kuna neil on spetsiifilised finantseesmärgid, peavad leidma midagi, mis annaks neile kiiret finantstulu,“ ütles Lin. „Meile ei ole kiirustamist, et teenida selle pealt tulu, me tahame luua väärtusi.“
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.