Poliitilise ajaloo lõppu Lätis näha ei ole

Pärast Läti valimisi on valdavalt rõõmustatud, et läks täide soov oligarhid parlamendist välja lüüa või tahaplaanile lükata. Tõepoolest, see õnnestus kui Andris Skele ja Ainars Slesersit toetavad poliitilised jõud ei saanud Seimis esindust ning Aivars Lembergsi partei kohtade arv langes 13le.

Kuid endiselt on pigem palju vastuseta küsimusi. Esiteks, mida toob endaga kaasa Läti edasine politiseerumine. Näiteks astusid poliitikasse seni seda erapooletult jälginud politoloogid Viktor Makarov ja Veiko Spolitis. Jah, ühelt poolt on inimeste aktiivne osalemine tervitatav, kuid teisalt vähendab arukat erapooletust.

Teiseks, mida otsustatakse nn venemeelse Üksmeele Keskuse (ÜK) osas. Valimised võitnud parteid on seni hoitud isolatsioonis ning endiselt on õhus vastandumine lätlased versus venelased. Seda püütakse küll eitada väites, et valijad otsustavad siiski pigem parteide programmide kui etnilise kuuluvuse järgi, kuid seda kinnitavaid või peegeldavaid reaalseid arenguid pole esialgu järgnenud. Ei saa välistada, et kui ÜK isolatsioon jätkub, taastärkavad ka rahvuslikud vastuolud. Tema kaasamine soodustab aga vormilisi muutusi sisuliste asemel.

Kolmandaks endise presidendi Valdis Zatlersi nn reformipartei esiletõus, millel esialgu on populistlikku maiku. Kui häid ideid ei suudeta täita sisuga, saab parteile osaks Res Publica saatus. Kuid mis veel hullem, kodanike usaldamatus ja rahulolematus poliitikaga saab teenimatu löögi. Poliitilise ajaloo lõppu Lätis oodata ei ole.