"Riigil on sotsiaalsed probleemid lahendamata"

„Meil peaks jätkuma tahet ja soovi tehtud vigadest õppust võtta,“ ütles Savisaar XIV Kodurahufoorumi avakõnes. „Siis on meil ressurssi edasiminekuks.“

Savisaar tõdes, et valitsuskoalitsiooni poolt ei ole enesekriitilist retseptsiooni Eesti arengumudeli kohta paraku kuulda olnud. „Eesti arengust räägitakse meil tavaliselt positiivses ja optimistlikus võtmes,“ nentis Savisaar. „Majandus on tõepoolest kiiresti kasvanud, selles ei ole mingit kahtlust. Oleme uhked selle üle, et  Eesti on olnud kõige kiirema majanduskasvuga riik Euroopa Liidus. Kuid kõigel on ka oma hind. Majandusliku edu varjus on lahendamata teravad sotsiaalsed probleemid.“

Savisaar juhtis tähelepanu äsja avaldatud Inimarengu aruandes kirjutatule, et Eestit  ei survesta mitte ainult siirdeajast üle kandunud sotsiaalprobleemid, vaid ka 21. sajandi uued väljakutsed, nagu kasvav väl­jaränne, perekonna kui institutsiooni taandumine, rahvastiku vananemine ja üha tihenev ülemaailmne kaubanduskonkurents.

„Siia lisanduvad allpool vaesuspiiri elavad lapsed, püsiv alaharitute ühiskonnakiht, vene noorte süvenev võõrdumine Eestist,“ ütles Savisaar. „Oleme jõudnud olukorda, kus erinevus Eesti rikaste ja vaeste piirkondade vahel on Euroopa kõige teravam. Eestil seisab ees veel pikk teekond saavutamaks arene­nud maade standardeid.“

Savisaar tõdes, et kakskümmend aastat pärast siirdeperioodi algust on Eesti paljude sotsiaalsete näitajate - sissetulekute ebavõrdsus, varimajandus, vaesus ja miinimumpalk - poolest ikka veel EL-i vii­maste hulgas. „Eesti sotsiaalkaitsekulutused on EL-i madalaimad ning sellest tulenevalt ei suuda Eesti sotsiaa­lsete probleemidega tõhusalt hakkama saada.“

„Miks siis majanduslikult edukas Eesti ei ole suutnud üliteravaid sotsiaalseid probleeme lahendada?“ küsis Savisaar. „Peamiseks põhjuseks nimetatakse puudujääke demokraatlikus arengus.“

Savisaar juhtis tähelepanu, et Economist Intelligence Uniti poolt 2006. aas­tal koostatud demokraatiaindeksi kohaselt kuulub Eesti nn „vigaste demokraatiatega ” riikide hulka. „Selle indeksi kohaselt paikneme koos Läti ja Leeduga samas kategoorias teiste postkommu­nistlike Euroopa Liidu liikmesriikidega,“ nentis Savisaar.

„Mis siis teeb Eesti nn „vigase demokraatiaga“ riigiks? Üks peamiseid puudusi Eesti demokraatlikus arengus on ühe ideoloogilise võimu valitsemismonopol,“ ütles Savisaar. „Paraku on pea kõigis Eesti senistes võimukoalitsioonides valitsust juhtinud ainult parempoolsed parteid. Demokraatia põhitunnus on aga võimu regulaarne vahetumine, mõned teoreetikud peavad seda kriteeriumit lausa määravaks demokraatliku arengu tunnuseks.“

Savisaar rõhutas, et nn täieliku demokraatiaga ühiskondade jaoks on pikaajaline valitsemismonopol praktiliselt mõeldamatu, sest see viib paratamatult stagnatsiooni ja arengu seiskumiseni.

„Eestis on kinnistunud arusaam, et meie iseseisvusperioodi majanduspoliitilistele valikutele ei ole alternatiivi ning seda pole jäänud uskuma mitte ainult valijad, vaid ka suur osa meediast ja sotsiaalteadlastest. See on parempoolse ideoloogia edu ja jätkuva populaarsuse tõeline põhjus.“

Vaatamata sellele, et  majanduskriis tekitas tohutu, sadu tuhandeid inimesi puudutanud  tööpuuduse, otsustas viimaste valimiste tulemuse pigem „vene kaardi” jõuline laualelöömine, nentis Savisaar.

Savisaare sõnul arvestab reformierakonna juhitav valitsuskoalitsioon mitmete Eesti arvamusliidrite hinnangul üha vähemate inimeste huvidega. „Parlamendi osatähtsus silmanähtavalt vähenenud ja valitsemise efektiivsus tõusnud. Siit jõuamegi suhteliselt keerulise dilemma juurde: kas demokraatia või efektiivsus, kas kõigi osaliste (k.a opositsioon) arvamuse ärakuulamine ning arvestamine või parlamendi kummitemplistumine.“

Tahaksin tuua hoiatava paralleeli  meie naabri Läti arengutest - üheks tõsiseks põhjuseks, mis lükkas Läti kriisi ja pani kaalukausile riigi jätkusuutlikkuse tervikuna, oli asjaolu, et kõik Läti seimis esindatud parteid olid paremtsentristlikud, ütles Savisaar. „Selle tulemuseks oli parteide koondumine majandusliidri ümber, kes rahastas parteid, kuid allutas selle poliitika kujundamise oma majanduslikele huvidele,“ selgitas Savisaar. „Peame tõdema, et  Eesti on sellisele olukorrale väga lähedal.“

Savisaare sõnul on kujunenud olukord ohtlik nii Eesti edasise sotsiaalmajandusliku arengu kui demokraatia seisukohalt. „Elujõulise ja demokraatliku riigi eelduseks on valitseva poliitilise eliidi vaheldumine, et uued ideed ja arenguvõimalused saaksid realiseeruda,“ ütles Savisaar.

„Olen nõus nende arvamusliidritega, kelle hinnangul üks uue iseseisvusaja suurimaid pettumusi on venekeelse elanikkonna peaaegu täielik kõrvalejätmine riigi valitsemisest,“ ütles Savisaar. „Kõrvalejätmise tulemused annavad end juba praegu väga tõsiselt tunda. Madalam elatustase, kehvem tervis, lühem eluiga, tööpuudus, mis on kaks korda suurem kui eestlaste seas. Kodakondsuseta isikuid on Eestis jätkuvalt  ligi 100 000, kusjuures aastast 2005 on Eesti kodakondsuse võtmine suurte hüpetega vähenenud.“

Savisaare hinnangul ei huvita valitsuskoalitsiooni venekeelsest ühiskonnast tulev tagasiside, inimeste arvamused ja suhtumised. Savisaare sõnul on selle tulemuseks, et rohkem kui pooled venekeelsetest noortest ei kavatse oma tulevikku Eestiga siduda.

„Arusaam, et paljurahvuselises riigis kuulub domineeriv positsioon põhirahvusele ning vähemusrahvustel on nn perifeerne positsioon, kuulub eelmisse sajandisse,“ rõhutas Savisaar.