Laupäev 25. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Töölisklassi romantika

Madis Luik 23. september 2011, 00:00

Stiilipuhtas humanistliku sisuga Aki Kaurismäki linateoses "Sadamalinn" viiakse vaataja maailma, kus inimeste otsused on ettearvatavad ning karakterite käitumist dikteerib inimlik arusaam õigest ja valest.

Prantsusmaa sadamalinnas kingaviksijana töötav Marcel Marx (Andre Wilms) veedab oma päevi linna peal. Ta jalutab ühest kohast teise, proovides endale ja abikaasa Arlettyle (Kati Outinen) elatist teenida. Seejuures kohtab ta jumala ja taeva üle arutlevaid kirikuõpetajaid, poodnikke ja muid linnaelanikke.

Elu kulgeb vaikselt ja töökalt. Ka lehtedest loetud uudised illegaalsete migrantide tabamisest ei mõjuta tööliste igapäevaelu. Ühel hetkel aga tutvub Marcel sadamas mustanahalise Idrissaga (Blondin Miguel), kes on suutnud politsei eest põgeneda.

Ta otsustab poissi aidata. See sunnib teda seisma silmitsi riigivõimu esindava inspektori Monet'ga (Jean-Pierre Darroussin), kelle kavatsusi ta lõpuni välja lugeda ei suuda. Abikaasat Arlettyt tabab samal ajal raske haigus.

Teoses esinevad dialoogid on kärbitud vähima vajalikuni, et süþeed edasi anda. Arutletakse õige ja vale, hea ja halva, igapäevase ja imelise üle.

Ükski linnaelanik ei ela oma emotsioone suurejooneliselt välja, vaid suhtub elusse üsna rahulikult. Film kulgeb samuti rahulikult, pakkudes võimalust imeilusaid kaadreid nautida.

Igapäevaelu romantika Prantsusmaal. Näidatud on maailma, kus unejutuks loetakse Kafka teoseid ning kus argirutiin on enesestmõistetavalt romantiline. Sündmuste lineaarsust raamistab äärmiselt tugev loogika. Vaatamata tegelaste mõistlikkusele kaldub film siiski pigem romantilisse idealismi kui realismi.

Keeruline on hinnata näitlejate osavust, sest ükski karakter filmi jooksul ei muutu ning loomulikkust nähtavasti taotletud ei ole.

Näiteks inspektor Monet' iseloomust saab aimu juba üsna filmi alguses, mis muudab ka lõpu ettearvatavaks.

Film annab ettekujutuse romantilisest Prantsusmaast oma sotsiaalsete probleemide, rassismi ja ühiskondliku kihistumisega, ent põnevus on kaunite kaadritega peaaegu et nullini viidud.

Kaurismäki lihvitud esteetilise vormi fännid ei tohiks "Le Havre'is" pettuda. Tasub vaatamist.

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:16
Otsi:

Ava täpsem otsing