Eksport vajab riigi abi, kuid tegusid, mitte suuri sõnu

Täna kirjutab Äripäev, et Hiina suurte sammudega arenev majandus on pannud ka Eesti ettevõtja sinnapoole piiluma ja ekspordivõimalustest rääkima. Paraku näitab nende riikide omavaheline kaubanduskäive, et tihti jääb soov Hiinas äri ajada pelgalt jutu tasemele - näiteks mullu müüsid eestlased Hiinasse kaupu ja teenuseid kokku 121,6 miljoni euro eest, mis on võrreldav mahuga, mis Eesti eksportis Briti Neitsisaartele.

Ometi on eksport uuema aja Eesti kuumim teema, levinuim sõna. Eriti ametnike suus. Nii kubisevad ka Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) viimaste aastate pressiteated ekspordijutust. Kuid Äripäev ei näe ei suuri tegusid ega erilisi saavutusi. Jah, Eesti osales Hiinas EXPO-l. Jah, EASi kasvutoetused keskenduvad eksportivatele ettevõtetele. Väiksematest programmidest-projektidest-sümpoosionitest rääkimata. Kuid ometi, piisab Äripäeval vaid sellesama EASi esindajalt Hiinas paluda kommentaari Hiinas tegutsevate Eesti ettevõtete kohta, kui saabub vastus: "Hiinast impordivad täna hinnanguliselt sajad Eesti ettevõtted, ekspordivad kümned. Sellistest, millel oleks Hiinas oma esindus ning töötajad, mul ülevaade puudub."

Mis mõte on infopuuduses vaevleval esindusel? Sellisel, kel pole infot sihtriigis tegutsevatest kaasmaalastest ning kelle olemasolust pole omamaistel ettevõtjatel sageli aimugi? Ja ometi on EASil praegu Shanghai kõrval välisesindus Ukrainas, Londonis, Hamburgis, Stockholmis, Helsingis, Peterburis, Moskvas, Silicon Valleys ja Tokyos. Esinduslik nimekiri, kas pole?

Äripäeva arvates pole meil aga esindamist lihtsalt esindamise pärast väga vaja. Kui sisulist tööd ei toimu, pole vaja raha raisata, esindamisega saab ka diplomaatiline korpus hakkama. Ning kuna me kuulume Euroopa Liitu, ajavad asja ära ka teiste liikmesriikide esindused.

Kuidas riik saaks eksportijaid paremini, sisukamalt aidata? Sellele küsimusele vastamiseks pole vaja kalleid turu-uuringuid teha - vastuse leiab siitsamast Äripäevast. Nimelt kirjutas maailma suuremate ehitusvahutootjate sekka kuuluva Krimelte juhatuse esimees Jaan Puusaag juba 2009. aasta 17. aprillil Äripäevas pika arvamusartikli sellest, kuidas riik võiks kõige paremal moel eksportijaid aidata.

Riiklik kaubandusesindus. "Maailmas ei ole haruldased riiklikud kaubandusesindused, mis osutavad logistika- ja tollimisteenust oma riigi ettevõtetele. Samuti võib sealt saada juriidilist abi. Seal töötavad kohalikud spetsialistid. Kinni maksavad selle loomulikult need ettevõtted, kes teenuseid kasutavad," kirjutas Puusaag. "Selline keskus aitaks korraldada logistikat, sest ühendaks erinevate eksportööride logistika, tunneks kohalikke olusid, annaks juriidilist nõu ja aitaks ka kommunikatsioonibarjääride ületamisel. Tegu oleks omamoodi inkubaatoriga, mis lisaks tööstustoodangu ekspordile aitaks ka teenuste eksporti."

Puusaag tegi ka väga konkreetse ettepaneku, kuhu üks sellistest kaubandusesindustest rajada - Balkani poolsaarele, täpsemalt Horvaatiasse. Sest seal on palju arenevaid majandusi ning Euroopa Liitu pürgivaid riike. Võtaks lõpuks sõnal sabast!

Autor: ÄP