Reede 2. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Enn Raide: Metsale antud elu

Regina Hansen 28. september 2011, 00:00

Metsamajandustöid on Raupa talus tehtud teadmises, et töö viljad jäävad lapselastele. Peremehetundega on Enn Raide suhtunud metsasse alati, olenemata riigikorrast. Nüüd, mil endised metskonnad on kaotatud, jätkab Raide sisuliselt ikka oma metsaülema tööd, ainult et omanikuna.

"Mul on hea meel, et just Enn Raide selle tiitli sai - ta on selle auga ära teeninud," tunnustab oma kunagist praktikajuhendajat Valgamaa erametsaühingu konsulent Enn Tomson. "Kui mõne metsaomaniku puhul võiks talle kuuluv 400 hektarit metsa naabrites kadedust tekitada, siis Raide puhul on teine asi. Ta on omakandi inimestele eeskujuks ja tööandjaks ega pole kunagi tormanud metsa raha järele."

"Enn Raide on kõige paremas mõttes nagu maa sool," lisab Eesti Erametsaliidu tegevjuht ja talumetsamajandajate konkursi žürii esimees Ants Varblane. "Kui riik likvideeris endised metskonnad, siis võttis ta pangalaenu ja erastas maad, mida omanikele ei tagastatud. Inimesed, kes olid omal ajal metskonnas tööl, said jälle tööd ja leiba. Nii nagu ta omal ajal metsaülemana kandis hoolt küla eest, on ta jätkanud seda ka metsaomanikuna."

Enn Raide ei ole päris kindlasti mees, kes tormaks metsa raha järele. Tal on küpset metsa tunduvalt rohkem, kui hädapärast peaks olema. Tööd on ta teinud teadmises, et see, mis enda istutatud, jääb kunagi teiste raiuda.

Metsade majandamist on endine metsaülem jätkanud samal põhimõttel, nagu seda tehti endistes metskondades: raielank peab jääma ilus, samuti ei jääda ootama looduslikku uuenemist, vaid raie järel istutatakse uus mets. Raiutud on vaid nii palju, kui hüpoteegi tasumiseks vaja. Uuendusraie eest saadav tulu on investeeritud taas metsasse. Ta hoolitseb, et kõik vajalik oleks tehtud: teed korras, noorendikud hooldatud ja kus vaja, tehtud raiet. Igal tööl peab olema selge põhjendus.

Puid on Enn Raide istutanud aga südamega. "Mets on kasvanud väga hästi, igal aastal panen kolm-neli hektarit kultuuri," lausub asjaosaline ise. Ta lisab, et oma aktiivse metsaistutamise pärast on tal isegi kere täis sõimatud. "Üks ütles mulle: "Sa paned põllu metsa alla!? Inimesed pööravad selle peale hauas ringi!"" muheleb mees, et mõni on teda veidrikukski pidanud.

Aatelise metsamehena vaatab ta ise viltu nende omanike peale, kes metsas vaid tuluallikat näevad ega soovi vastu anda. "Kui olin veel Eesti Vabariigi loomise ajal vallas tööl, siis lugesin igaühele moraali, et ärge te metsa rahaks tehke. Mul on siin õppepäevi peetud, aga ega sest alati kasu ei ole. Omanikke on igasuguseid, lausa kahju hakkab vahel Eesti metsast. Algul tehakse metsas harvendusraie, et tõuseks metsa keskmine diameeter, siis minnakse juba üle lageraiele."

Metsa majandamisega ratsa rikkaks ei saa, tõdeb Raide: "Iga asja pealt, mida ette võtad, läheb maha maks: kõigepealt maamaks. Võtad mehe raiuma, siis teised riiklikud maksud. Tahad 100 000 võlgu võtta, siis maksad 10 000 paberite peale."

Nõudlik ja hooliv kodu. Enn Raide juhitud metskond oli majandatud selliselt, et vabariigi arvestuses oldi korduvalt eesotsas. "Ma tõesti loodan, et ei tee oma isale liiga, kuid minu arvates oli tema töö talle prioriteet number üks," märgib teeneka metsamehe tütar Leelo Raide. Ent pärast hommikust õhtuni väldanud palgatööd ootasid koduski talutoimetused.

Kõigis töistes tegemistes on Enn Raide kõrval juba 47 aastat olnud tragi naine Ere, keda Enn ise kutsub hellitavalt "minu noorikuks". Nad on teineteist tundnud juba teisest kooliaastast saadik, ka nende vanemad olid omavahel tuttavad. "Naine on mul hariduselt topograaf, aga metskonnas teinud kõiki töid," tunnustab teda abikaasa.

"Kõik perekonna tööd ja tegemised on olnud metsaga seotud," ütleb tütar Leelo. "Küllap on nii, et kui oled elanud, ümbritsetuna metsadest, saavad need sinu pärisosaks. Nii on tõenäoliselt ka meie vanematega, kes ei suudaks elada mitte kunagi linnas." Ta ei mäleta, et tema vanematel oleks kunagi olnud puhkust. "Seda täiesti otseses mõttes," tõdeb ta. "Olles eluaeg teinud tööd, ei suuda nad sellest hoiduda ka vanuses, kus enamik inimesi naudib oma pensionipõlve."

Ent mõlema tohutust töökusest veelgi olulisemaks hindab tütar Leelo ema ja isa ühiselt loodud pereväärtusi: teineteisest hoolimist ja toetamist nii heas kui ka halvas. Ülemuse ja pereisanagi on Enn olnud nõudlik, kuid teda iseloomustab ka paras ports huumorimeelt.

Nii lausub pereisa uhkelt, et ta naine pole üksnes töökas, vaid ka tark: ikkagi viis korda keskkooli lõpetanud. "Meil on kokku viis last, neli tütart ja poeg. Kui nad koolist koju tulid, siis naine ikka juhendas kõrval."

"Ema on peres olnud tasakaalustav jõud, eelkõige isa ranguse ja nõudlikkuse osas," leiab Leelo. Ent tütar Leelole on siiski jäänud meelde olukord, kus ta tuli koolist koju: ema kooris kartuleid, tütrel oli talle halb uudis mitte just eriti hea koolitulemuse kohta. "Olles selle emale teatavaks teinud, võttis maad pikk vaikus, millele järgnes ohe ... ja see lõikas südamesse palju sügavamalt kui ükskõik milline kurjustav sõna."

Nüüdseks on lapsed kõrgemad koolidki läbi teinud ja oma kodu loonud, aga tulevad ikka igal nädalavahetusel maale vanematele abiks. Miks?

"Sellele küsimusele on äärmiselt raske vastata," tunnistab Leelo. "Vahel, kui mõnel nädalavahetusel jääb maal käimata, on kohe tühi tunne ... Seda ongi raske sõnadesse panna. Võiks vaid öelda, et seal on meie parimad sõbrad pere näol ja mõnus saun päraste päevatööd."

Oma kätega saavutatud elujärg. Selles, miks Enn Raidest sai metsamees, on küllap süüdi geenid: ka tema isa pidas sama ametit. Metsaülema ametiks küpsemine võttis Ennul omajagu aega. Lühidalt võiks öelda, et väärt vormijad on olnud kolm tegurit: kõva töö, karmid olud ja püsikindlad eluväärtused. Ta kasvas Tahevas ja tema koolipõlv jäi sõjajärgsesse aega. Ent 1939. aastal sündinud Ennu mällu on sööbinud ka sõjaaegseid karme hetki.

"Isa varjas ennast pilliroos. Julgeolekumees käis kalal, löödi maha ja isa peeti süüdlaseks - pisteti selle eest pokri. Ülekuulamistel kasutatud võtete tõttu kaotas ta korraliku kõnevõime eluks ajaks."

"Aheru järve kaldal elas kolm metsavenda. Käisid külas süüa nõudmas. Kui päev vahele jäi ja nad süüa ei saanud, siis andsid seni süüa andnud inimese julgeolekule üles. Üks Kalmuse-nimeline viidigi niimoodi ära ja enam teda ei nähtudki."

Abikaasa on aga tema sõnul veelgi enam näguripäevi näinud: ta oli alles laps, kui pere Siberisse küüditati. "Tema isa pandi vangi ja sai 25 pluss 5."

Enn Raide on koos oma kaasaga praeguse elujärje ise saavutanud, niisama sülle kukkunud pole midagi. "Kunagi Eesti Vabariigis oli naiseisale kingitud talu; seal elab nüüd naiseõde oma perega. Mina ei tahtnud oma vanaisa talu võtta. Tädil oli seitse last, ütlesin, et võta omale."

Enn ütleb, et hoolimata nullist alustamisest pole tal millestki puudust: "Leib on meil alati laual olnud ja katus pea kohal, palk on olnud hea. Kurta pole millegi üle."

"Käisin Koikküla koolis ja mul oli vilets õppeedukus. Siis olin Valga keskkoolis, kus sain elu esimese ühe, kui pidin Nikonovi lugu ümber jutustama."

Edasi astus Enn Raide raudteekooli, kus õppis tee-ehituse brigadiriks. Kooli lõpetamise järel läks ta raudteekolonni, aga seal tuli ette joomist, mis talle ei meeldinud. Jätkas õhtukoolis. "Kui õppisid Vene ajal, siis oli roheline tee."

Siis tuli sõjaväkke minek. "Vanemad sõdurid panid nooremaid keset ööd põrandat pesema: "Salaagad, üles!" Vana sõdur vedas kontsaga põrandale juti, et siit on must."

Kord kutsuti teda kantseleisse. "Sulle vist see põrandapesemine ei meeldi?" küsiti. Ütlesin: ei meeldi, jah! Soovitati siis minna sõjaväekooli. Olin nõus, ainsal tingimusel, et see, kes juti tõmbas, peseb põranda puhtaks. Nii ka läks."

Jõelähtme sõjaväekoolis õppis Enn 11 kuud majandust. Kui ta üksusse tagasi läks, koheldi teda aupaklikult.

Koolitatud mehele jäid kõik sõjaväeosa laod juhatada. Sõjaväeline karjäär hakkas hästi minema: praktika eest laojuhatajana sai ta kõik viied, haigeks jäänud "staršina" eest tegi ära aastaaruande. Enn aga tahtis teha kannapöörde.

Ta otsustas astuda metsatehnikumi. "Läksin end kirja panema. Küsiti: kuhu sa tuled, sa pole ju eestlane? Vene aktsent oli nii tugev." Lõpetamise ajaks oli emakeel jälle sorav ja Enn Raide asus tööle oma kodukoha metskonda.

Metsaülemanagi isa eest. "Ega metsas üksi midagi ei tee. Mul on inimestega vedanud," ei pea Enn Raide saavutusi mingil juhul enda isiklikuks teeneks. Kui ta Holdre metskonda tööle tuli, oli tal algusaastatel inimesi 10, hiljem juba 28. "Lõpus läks töö nagu nali," räägib endine metsaülem.

Nendest aegadest meenutab Enn Raide hea sõnaga Patküla ja Tõrva kooli õpilasi, kes metskonnas igal kevadel abiks käisid. Ise hankis metsaülem Tartus koguni bussijuhi loa, et saaks lapsi ringi vedada. Suvel hooldati kultuure ja siis tulid appi malevlased.

"Mulle ütles kord Taheva metsnik: "Enn on nii terava keelega, et lööb valusamini kui rusikaga." Ja siin peab Enn nõustuma: ühte korda ta mäletab, kui see terav keel käiku läks.

"Meil oli külas õpilasmalev. Võtsime nad seetõttu, et saada külla telefoni. Kui malev tuli, oli ühendus kahe nädala jooksul olemas. Muidu oli malevarühm üks paras peavalu. Seal oli parteilaste lapsi. Üks selline poiss oli väga mugav ja ütlesin seda ta vanematele ka otse välja. Ema siis vastas, et kui laps ei taha tööd teha, las ma maksan siis need päevad kinni. Selle peale palusin neil mõlemal tagasi koju sõita."

Voostreid pole isa sallinud, kinnitab ka tütar Leelo. "Isa on olnud nõudlik nii oma töötajate kui ka lastega. Laste jaoks oli selge: kui kodus vajas töö tegemist, siis tuli see esmalt ära teha."

Mõistagi on Enn Raide olnud range ka enda vastu. Praegugi, ehkki tervis on insuldi järel kannatanud, iseloomustab tütar teda kui äärmiselt tahtejõulist inimest, kes läheb eesmärgi nimel kas või läbi vasktorude. Enn Raide nõustub, et pole endale lodevat stiili lubanud. "Kaks korda elus olen purjus olnud. Vaba aega olen veetnud metsas. Minu hobi on jahindus."

Töökasvatus oli tema lapsepõlvekoduski kõva. Metsamees meenutab: "Isa tassis poe juurde puud, meie emaga lõikasime juppe. Kalale enne ei lubatud, kui kolm-neli vagu rohitud."

Tema enda tütred ja poeg pidid juba väiksena osa võtma talutöödest ja teenisid võimaluse korral metskonnas lisaraha, rohides taimeaedu või hooldades kultuure.

Ennu tütardest on nüüdseks ühest saanud jurist, teine on proviisor, kaks töötavad õpetajana. Enn Raide elutöö jätkajaks võib aga pidada poeg Tõnist, kelle põhitegevus on juhtida metsandusfirmat.

"Poeg tuleb oma harvestriga ja aitab metsa teha," kommenteerib Enn ise. Ent isa rahulolu teenida pole kerge. "Keskpärane," hindab range isa poeg Tõnist metsamehena.

Sõbraks ja eeskujuks oli minister. Enn Raide meenutab veel üht inimest, kes on tema elus suurt rolli mänginud: legendaarset metsamajanduse ja looduskaitse ministrit Heino Tederit, kelle juhatuse all Eesti metsatagavara märkimisväärselt kasvas.

"Kadunud Heino Teder tuli meile igal kevadel, tema ema oli samuti Valgamaalt pärit. Ta oli üks huvitav mees: ühest taskust võttis kalleid Tallinna sigarette, pakkus kõigile, teisest võttis paki palju odavamat Leeki, selle pani ise endale ette."

Peale hea tutvuse Heino Tederiga sidus Raidet temaga ka ühine käekiri ja põhimõtted metsanduses: mõlemad olid vastu metsade üleraiele ja rajasid raiutud metsade asemele uusi, pidasid oluliseks metskondade arendamist ning korralike metsateede ehitamist.

Heino Teder ehitas omal ajal üles endise mahajäänud Kilingi-Nõmme metsamajandi, Enn Raide viis saatus sama töö peale Holdresse. Enn Raidel on väike kribelus hinges, et ei olegi jõudnud Tederist artiklit kirjutada, nagu kunagi plaanis oli.

Tuleviku suhtes on Enn Raide optimistlik: talle tundub, et praegugi on noori, kes armastavad metsa ja võiksid tänu töökusele, korraarmastusele ja nõudlikkusele kasvada väärt metsameesteks.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:13
Otsi:

Ava täpsem otsing