Äriklassi veiseliha Viru tänava Goodwinis

Heidi Vihma 30. september 2011, 00:00

Kui Goodwini algne asukoht Tartu maantee alguse endises tööstushoones jäi veel märkamata, siis pärast Viru tänavale kolimist on see Ameerika stiilis liharestoran küll oma hea toidu ja teenindusega sööjate silma all.

Nüüd asub meil vanalinna südames oma väike Ameerika: McDonald'si hamburgerid ja Goodwini lihalõigud. Mõlemad on tugevalt spetsialiseerunud - üks kotletisaiale, teine lihale. Mõlemas on suhteliselt lühike menüü ja selleski napis valikus orienteerumiseks abiks suured värvilised toidupildid. Ja mõlemad oma klassi parimad, tuleb tunnistada.

Olles eelroaks söönud b9uf ? la tartar'i ja pearoaks ribeye steak'i, olime valmis lihamagustoiduks, kui sellist oleks ainult olnud. Eriliselt maitsev on see Goodwinis pakutud liha, mis olla kohale sõidutatud Austraaliast. Mitte ainult maitse, vaid ka hinna järgi otsustades on veised stressist hoidumiseks reisinud äriklassis: teatavasti võtvat stress lihast nõtkuse ja õrnuse.

Kogu restorani kontseptsioon on üles ehitatud liha ümber. Menüüs on kulinaarse korrektsuse huvides ka natuke kala, aga ma ei märganud, et keegi külastajatest oleks seda tellinud. Enne veel kui jõudsime menüü korralikult läbi lugeda, algas lihaesitlus. Kelner kandis kandikul söögisaali kaunid võõrapäraste nimedega veiselihalõigud, talleribi, sealiha; selgitas, kus ja kuidas on loomad elanud, millisest veise osast on tükk lõigatud ja kuidas seda küpsetatakse. See ei jäänud pelgalt show'ks. Kui meie medium rare lihatükk lauale jõudis, palus kelner selle kohe pooleks lõigata, et veenduda, kas küpsusaste vastab tellitule: oli küll verine, seest punakasroosa.

Kastmed ja lisandid sai lihale ise juurde valida. Võtsime Goodwini punase veini firmakastme, rõõsa koorega tehtud spinatipüree ja Dorblu juustuga valmistatud kartulipüree. Need olid maitsvad, kuid tagasihoidlikud ja ilma eriliste tembutusteta. Lisandid teadsid, et nende roll on lasta lihal särada, ja sellega said nad suurepäraselt hakkama, üle ei pingutanud. Ka igihaljas Frank Sinatra, pildipankade põlisvarast pärinevad Ameerika 1950. aastate ilusa elu pildid seintel, nahksed sohvad ja baarilett olid lihataustaks sobilik atribuutika.

Omaette nähtus on Goodwini kelnerid. Kust küll säärane kullafond välja on võetud? Mitte et nad vanad oleksid olnud, aga selliseid soliidses eas kogenud kelnereid olen ma harjunud nägema pigem Pariisis. Mis veel võiks ühele söögikohale väärikust ja tõsiselt võetavust lisada kui oma eriala läbi ja lõhki tundev staaþikas kaader?

Ehteestlasena ei tunne ennast hästi, kui kritiseerida pole saanud. Kui Goodwinis millegi üle kurta, siis suhteliselt viletsa kohvi ja väikeste lihatükkide puudumise üle. Uhked lihalõigud olid saadaval ainult suures mõõdus (ja kõrge hinnaga): oli küll 350grammine ribeye steak, aga 250grammist polnud. Sama lugu newyorkeriga. Mitte et ei jaksaks nüüd 350 grammi liha korraga ära süüa, aga hind, see tuleb ju sellisel prael niisugune, et nutma ajab. Teist korda sööma minna enam ei julge, kuigi kangesti tahaks, sest nii head veiseliha saab haruharva.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:16
Otsi:

Ava täpsem otsing