Maksudest tasutav õppelaenuvõlg ületas 0,5 miljardi krooni piiri

Parlamendisaadiku Lauri Luige sõnul on valitsusliidu üheks eesmärgiks aastast 2015 rakendada uus stipendiumite süsteem, mis tagab võimekamatele tudengitele senisest suuremad stipendiumid. Reform saaks jõustuda isegi varem, kui riik nõuaks sisse õppelaenuvõlglaste eest pankadele makstud garantiid ning muudaks õppelaenude riigitagatise rakendamise süsteemi efektiivsemaks.

„Tänane süsteem on selgelt pankade poole kaldu ning ei ole maksumaksja kui laenu lõppgaranteerija suhtes aus ega ratsionaalne. Tudengile on õppelaen suhteliselt mugav ja kergesti kättesaadav haridusse investeerimise vahend, pankadele aga veelgi mugavam ning täiesti riskivaba raha teenimise allikas,’’ lausus Reformierakonna fraktsiooni hariduspoliitika eestvedaja Lauri Luik.

Õppelaenuvõlglaste arv on viimase kümne aastaga plahvatuslikult kasvanud. Kui 2001. aastal võlgnesid õppelaenuvõlglased riigile üle 6 miljoni krooni, siis tänavuseks on riik võlgnike tõttu pankadele maksnud juba üle 6 miljoni euro! Haridus- ja Teadusministeerium peaks koostöös pankadega leidma maksumaksja jaoks õiglasema lahenduse.

„Kui tudeng võtab laenu, peab ta omama kahte käendajat. Juhul, kui laenu tagasi maksta ei õnnestu, pöördutakse käendajate poole. Kui ka nendel on raskusi, läheb automaatselt nõue riigile, mis kompenseerib nõude maksumaksja rahadest,’’ rääkis Luik ning lisas, et möödunud aastal oli õppelaenuvõlgnike poolt riigile tasumata laene kokku juba ca 6 miljoni euro ulatuses.

„Lihtsustatult öeldes maksavad võlgnike võlad kinni ausad maksumaksjad. Selle raha eest saaks üheksakuulise õppeaasta jooksul maksta 200 euro suurust igakuist stipendiumi 3333 üliõpilasele, mis on ca 2/3-le tänastest Maaülikooli tudengitest.’’

Käendajatelt raha tagasi saamiseks ei ole pankadel motivatsiooni, kuna riigitagatis rakendub liialt kergelt. Luik peab oluliseks, et riik tagaks ning hoiaks tudengi jaoks kontrolli all laenuintressi (5%), kuid garantiide rakendumise osas peab võla esmagaranteerija ehk käendaja kandma suuremat vastutust. Laenu võib keerata riigi kraesse alles siis, kui käendajad laenu tõesti mitte mingil moel garanteerida ei suuda.