Bollywood on saanud omale oaasi Tallinna vanalinna

Pealegi on see nimi turvaline. Ennast kolmanda, viienda või seitsmenda järgu filmitööstuse järgi nimetades on igasugune kriitika juba eos välistatud: oleme Bollywood, mitte Hollywood, (kulinaaria)kunstiks meil ambitsioonid puuduvad.

Nii võibki menüüpiirid julgelt üle kogu Aasia tõmmata - korraga pakutakse Hiina, India ja Tai roogasid. Ja niipalju kui mina neid kööke tunnen, siis on tegemist best-of-kogumikuga. India ja Tai on tugevalt esindatud, Hiina jääb vähemusse, aga seda viimast on ilma Bollywooditagi Tallinnas küllalt. Facebookist saan teada kokkade nimed: peakokk on Indiast pärit Swapan Kumar Mitra ning Tai ja Hiina köögi spetsialist on Lal Babu Prasad. Nii et autentne värk, vähemalt siit maalt vaadates.

Miksisime oma õhtusöögi kokku India ja Tai köögist: eelroaks juurvilja-samosa'd Indiast, siis Tai kuulsaim supp tom kha, seejärel paneer tikka ehk grillitud India juust ja Tai-pärane krõbe meekana. Lõpetuseks valisime mango-lassi ja chai - kuidas siis muidu.

Juurvilja-samosa'd olid pigem üllatavad kui maitsvad, kuid üllatusteks olin ma valmis, sest ega ma Indias pole käinud, nende kööki tunnengi ainult Euroopas külastatud India restoranide kaudu. Teist korda ma neid pirukaid tõenäoselt ei telliks, sest minu jaoks olid nad oma paksu rasvase tainakoorikuga liiga rammusad. Rosinane köögiviljasisu oli siiski tore, kartulit ja rosinat polegi koos söönud, ning kastegi oli meeldivalt vürtsköömneline.

Tom kha'd läheks isegi teist, kolmandat ja neljandat korda sööma, sest see meeldis mulle väga: tugevalt kookosene, maitsed tasakaalus, mõõdukalt vürtsikas, ohtralt sidrunheina ja krevette. Edasi enam paremaks ei läinud. Teine Tai roog - krõbe meekana - osutus päris pehmekeseks. Meekaste oli õnneks autentne. Õige küll, ei mingit kriitikat, oleme ju Bollywoodis ja seal võib isegi krõbe kana olla pehme, kui tahab.

Bollywoodi parim osa on tema aknalaua-lauad, mille taga patjadel mõnusalt lösutada saab. Selliseid restorane ju veel on, kus ristijalu patjadel istudes kõhtu täita, aga et seda saab teha vanalinna akna peal, sellist võimalust kusagil mujal küll ei ole. Ning kui juurde arvata mõnus ja lahke teenindaja, siis võiks bollywoodliku ehk mitte eriti suurt kulinaariakunsti taga ajava söögiga peaaegu leppidagi. Kõhtu täitis - ja kuidas veel! Eriti pika järelmaitsega olid rammusad samosa'd - mälestus nendest püsis hilisööni.

Aknal lebaskledes nägime, kui järjest uued ja uued möödujad seisma jäid ning midagi, mis asus meie akna all, uurisid. Pärast vaatasime ka meie: kõigepealt tõmbas tähelepanu Bollywoodi muusika, mis kõlarist tänavale suunatud, ja siis tõmmud kokad keldriköögis. Nii et väike vahe päris Bollywoodiga ikka on. Seal poleks muusika kõlaritest tulnud, vaid kokad oleksid ise kauneid armastuslaule laulnud.