Unistus siledast ja vastupidavast teest

Kui Austraalia arhitektid disainivad lausa kunsti kalduvaid kiirteid, siis Eestis saadab tee-ehitust häda ja viletsus.

Väga harvad on teeprojektid, kus kõik sujub. Hanked vaidlustatakse, ehitajad jätavad külma kõhuga objektid pooleli jne. Kõike seda saadab hala, miks midagi teha ei saa. Ja siis, kui tee valmib, on sõidurõõm üürike, sest juba paari aasta pärast näeb asfalt välja nagu trollid oleksid öösel sellega maiustamas käinud.

Tee-ehitajad üritavad parimat. See ehituse erileht on teede ehitajate TOPi tõttu suuresti just teedele ja nende ehitamisele pühendunud. Ettevõtjad püüavad raskuste kiuste leida imetrikke, kuidas jõuda kasumisse või vähemalt vältida kahjumit. Turg on endiselt madalseisus, hinnad kukkunud ja tõusu ei paista. Samas tuleb osta kallimalt nii killustikku kui ka asfalti, töötajad tahavad rohkem raha. Ka tellija ehk riik võiks jõuda tõdemuseni, et me pole piisavalt rikkad, et osta odavaid asju ehk pidevalt lappida auku vajunud teid.

Maantee areneb teosammul. Tartu maantee ajalugu uurides selgub, et selle neljarealiseks ehitamist alustati juba 1980ndate alguses. 200 kilomeetrist on tehtud vähem kui 30. Samas tempos jätkates kulub veel 170 aastat. Lootust on, et lähitulevikus tempo tõuseb, samas hoiatatakse igaks juhuks, et unistus neljarealisest teest Tallinnast Tartusse on teostamatu.

Kui prantslased suudavad ehitada üle oru 2,4 km pikkuse Millau viadukti, siis ilmselt saab ka Eestisse ehitada mõne korraliku tee. Rohkem koostööd ja vähem kaikad kodaratesse, sest ilmselt saab ka tee-ehituseks mõeldud ressursse efektiivsemalt kasutada kui seni.