Coccodrillo tuli linna

Heidi Vihma 14. oktoober 2011, 00:00

Vanem Coccodrillo on Viimsis juba tükk aega olemas olnud, kuid hiljuti jõudis tema poeg (või tütar) ka Tallinna südalinna ning seadis end mugavalt sisse ühe uhkelt alustanud, kuid kiiresti pankrotistunud kohviku loodud pesasse.

Ootamatult on Coccodrillo sattunud tuliste võitluste keskpunkti: just seesama pealtnäha tagasihoidlik linnamaja, mille nurka Coccodrillo ennast sobitas, on see must jõud, mis ähvardab Tallinna uue ülikoolihooneta jätta. Ja ainult sel põhjusel, et mõni elanik ei taha nõustuda, et kunstiülikooli maja vundamendivaiade rammimine nende seinad praguliseks põrutab ja uus kunstitempel päikesevalguse kinni katab.

Oma eksistentsi eest võitlust pidav maja asub Tartu maantee ja Kivisilla tänava nurgal. Paremat kohta ühe kohviku jaoks on raske ette kujutada: suured klaasaknad ja käidav tänavanurk.

Ometi valitses laupäeva lõuna ajal selles laia ampluaaga söögikohas - ristorante-pizzeria-takeaway-bakery-catering, nagu nad ennast ise määratlevad - suhteline vaikus. Rahvast oli hõredalt ja kondiitritoodete lettigi võis pigem tühjaks kui täidetuks pidada. Õunad, mis vitriinis mahlaks tegemist ootasid, olid natuke kortsu vajuda jõudnud.

Tegelikult ei olnud need mitte linnaehituslikud võitlused, mis mind Coccodrillosse tõid. Tulin hoopis seetõttu, et olin kuulnud jutte nende maitsvatest pitsadest. Kuulujutud leidsid kinnitust - kes tulid pitsat sööma, need ei pidanud pettuma. Pitsad olid õhukese tainaga, lopsaka autentse kattega ja väga rammusad - mida veel ühest pitsast tahta? Muu suhtes niisugust rahuolevat üksmeelt ei olnud.

Kuumaks nimetatud ciabatta suvikõrvitsa, baklažaani ja mozzarella'ga oli suhteliselt leige. Lasanje oli meeldiva kastme ja maitsestusega, kuid liiga pehme - plaadid olid jahustunud. Täidetud makaronid koore-singikastmes maitsesid küll, aga alles siis, kui tortellini'dest roheka jahuse täidise välja harutasin ning ainult kastet ja makarone sõin. Ja Caesari salat, millesse menüü lubas Rooma salatit, oli valdavalt küll mingist muust, märksa mahedamast salatist kokku segatud. Kõige peale oli siiski kimp kastmega ja mitte esimeses nooruses Rooma salatit tõstetud.

Pole lihtne see Itaalia-mäng, tuleb taas tõdeda. Pealtnäha lihtsate jahutoitude puhul, nagu need ciabatta'd ja makaronid ju on, pole tegelikult kerge nende tõelist karakterit tabada. Koogi-kohviga näitas Coccodrillo õnneks oma päikeselisemat palet: Ungari Unelma nimeline pruuni tainaga rullkook ja espressod olid suurepärased.

Nii et plusspoolele jäid pitsad, koogid ja kohv, miinuspoolele sai, salat ja makaroniroad. Tegelikult oli meeldiv ka teenindus, mis sest, et kumbki teenindaja ei osanud Ungari Unelmat lahti seletada. No ju siis on nii keeruline kook. Miinuspoolele aga lisaksin veel letid ja kortsus õunad. Pole viga, kokkuvõttes suhteliselt tasakaalukas tulemus.

Võib-olla on väike Coccodrillo endale liiga keerulise ülesande püstitanud: olla korraga ristorante ja pizzeria ja takeaway ja bakery ja catering. Kõike ju ei jõua. Klassikat tunneb aga igaüks: kui kõike korraga ei jõua, tee siis pool.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:16
Otsi:

Ava täpsem otsing