Ka tegevusetus jätab jälje

See kulumiseni kuuldud haldusreform on ehe näide, kuidas ka tegevusetus jätab sügava jälje. Vahest sügavamagi kui mõni vähem mõistlik otsus. On tekkinud olukord, kus sisuliselt ühel ajal peletatakse inimesi nii regiooni jäämast (nt puuduvad õpetajad, arstid jms) kui ka linna kolimast (nt puuduvad lasteaiad). Nii ei jäägi ju muud üle kui riigist lahkuda või hinge heita. Aga kõigest ühekaupa.

Esiteks. Vastupidiselt poliitikute põhiväitele ei ole haldusreform ratsionaalne, vaid puht ideoloogiline ja poliitiline teema. Ühelt poolt tõstatub ju selge küsimus - mida inimene ise tahab teha. Kui ikkagi ei soovi elada kusagil metsas, vaid kolida linna, siis mis õigus on riigil teda takistada ja nõuda temalt personaalselt regionaalpoliitika täitmist. Kas riik teenib inimest või vastupidi?

Ja teisalt, kui ühiskond soovib soodustada regioonide arengut ja mitte peletada inimesi sealt eemale, vaid ehk isegi meelitada mõni tagasi, tuleb hoopis selles suunas tegutseda.

Ei praegune ega endised koalitsioonid ei ole kummagi suuna heaks lillegi liigutanud. Veelgi enam, kriisi käigus andsid valitsevad Reformierakond ja IRL selgelt märku, et nendele on igasugune regionaalne areng teisejärguline ning vähendasid omavalitsuste tulubaasi. Jah, absoluutarvudes langesid tulud niigi, kuid vähendati ka osakaalu neile eraldatavast tulumaksust. Selles valguses näib lausa kuritegelikult silmakirjalik pidada üleval regionaalministri ametikohta.

Teiseks. Tõstatub ka moraali küsimus. Poliitikutel on täiesti kohatu nõuda kellegi jäämist ükskõik millisesse regiooni, kui seal pole suudetud tagada kaasajas elementaarseteks peetavaid tingimusi. Ning sama küüniline on jätta neile, kes parema elu otsides regioonidest lahkuvad, loomata tingimused nende uutes elupaikades. Aga just need kaks vastuolulist küsimust ristuvad poliitikute viljatus retoorikas.

Vastutustundetud, silmakirjalikud ja küünilised kõlavad väited, et kõrgharidusega õpetaja või arst peaks vaid "kutsumusest" täitma sihitud regionaalpoliitikat kohas, kus lapsi sünnib sama tihti kui taevasse ilmub täiskuu. Teisisõnu perspektiivi ja motivatsioonita.

Või nõuda äriettevõttelt dividende ning sedagi, et ta peaks palkama kirjakandja kohta, kus kohalekannet vajab üks või kaks kirja nädalas.

Võib-olla ongi Eesti rahvasaadikud valinud väljasuremistaktika - ühelt hetkel jäävad piirkonnad lihtsalt inimestest tühjaks ja probleem haihtub? Või on see pseudoprobleem? Ei taha kumbagi uskuda. Aga jäljed on sügavad ja jäävad ka siis, kui ministrid on läinud.