Luksusbrändid säravad

Ettevõtte majandusaasta esimese poolaasta käive kasvas aastaga 30 protsenti, kusjuures jaemüük kasvas 45 protsenti.

Kui vaadata ettevõtte tulemusi, tekib tõsiselt küsimus - kuidas me saame üldse rääkida majanduskasvu aeglustumisest, millega maadlevad ja mida kardavad tavalised jaemüüjad.

"Meie esimese poolaasta tulemus 30 protsendise käibe kasvu näol näitab, et Burberry brändil on jätkuvalt hoog sees, näidates jätkusuutlikku kahekohalise protsendi suurust kasvu nii jae- kui ka hulgimüügis, kõigis piirkondades ja kõigis tooteklassides," teatas Burberry juhatuse esinaine Angela Ahrendts pressiteates.

Läinud nädalal käis Eestis Swedbankis Swiss & Global Asset Managementi müügiinimesed tutvustamas privaatpanganduse klientidele investeerimisideid ja vastavaid Julius Bäri fonde. Üks investeerimisidee oli luksusbrändid.

Nii kummaline, kui see ei ole, on vähemalt rõivaste ja aksessuaaride luksusbrändide sektoris hoog sees. Kui rääkida Lääne-Euroopa püksirihma pingutamisest, siis luksuskaupade müüjad seda ei tee, vaid raporteerivad aina kasvavast müügist. Põhjus on lihtne.

"Mis te arvate, kes seisavad Pariisis Louis Vuittoni poesabas?" küsis Cie Financiere Richemonti juhatuse esimees Raphael le Masne de Chermont. "Mitte lääneeurooplased!"

Hiinlased käivad Euroopas ja mujalgi luksuskaupu ostmas, peatudes odavates hotellides, kuna kaubad on Hiinas kallimad.

"Hiina on maailma number üks luksuskaupade turg," ütles ta Bloombergile.

Kuigi hiinlaste osa on luksuskaupade turul vaid 23 protsenti ehk napilt suurem lääneeurooplastest, ajavad seal turgu üles just hiinlased. Luksuskaupade kasvus on hiinlaste panus 55 protsenti.

Luksuskaupade ostmine on emotsionaalne. Kui isegi Euroopas ei lähe pangatöötajatel kõige paremini, on hiinlastel jätkuvalt raha ja kihk seda kulutada.

Kasvaval turul on kasumlikud ettevõtted. Fundamentaalselt on sektori ettevõtted tugevad ja kasumlikud ning turg on kasvav. Teise kvartali tulemused ei näidanud kasvu peatamist ning teisel poolaastal oodatakse kasvu jätkumist. Parem USA kõrgklassi tarbimine kinnitab, et tarbimise turg on kaheastmeline.

Luksuskaupade ettevõtetel on erinevalt muust jaekaubandusest hinnakujundamise võime - ettevõtted on tõstnud hindu 5-10 protsenti. Luksuskaupade hinnad on tõusnud inflatsioonist rohkem. Kui võtta aluseks 1976. aasta 100 punkti, siis sealt on USA inflatsiooni näol Forbesi andmetel hinnatase kerkinud ligi 400-le, kuid Forbesi "Ekstreemselt hästi elamise indeks" on tõusnud ligi 900 punkti lähistele. Põhjuseid, miks sektoril võiks minna hästi, on kolm. Maailmas jätkuv rikkuse loomine ja hinnakujundus veavad pikaajalist luksuse kasvu. Luksusaktsiad pakuvad ligipääsu arenevate turgude tarbimisele. Ajalooliselt on börside paanikamüügid pakkunud häid luksusettevõtete aktsiate ostuvõimalusi. Kasvu veavad Aasia ja arenevad turud (õigemini seal elavad inimesed) ning turul on potentsiaali luksuskaupade uute ostjate näol. Hinnakujunduse võime tähendab kõrgeid marginaale. Võitjad on need ettevõtted, kellel on suurepärased brändid ja kes juhivad neid hästi.

Kui vaadata aktsiate liikumist luksuskaupade allsektorites, siis tegelikult on arengud erinevad.

"Mõned luksuskaupade allsektorid, nagu kellad ja juveelitooted, nagu ka autod või kruiisiliinid, on tsüklilisemad, olles rohkem seotud üldiselt majanduses toimuvaga," vastas Swiss & Globali müügimees Dirk Kubish, kes promos Tallinnas Julius Baeri Luxury Brandsi fondi. "Tsüklilistel luksuskaupade allsektoritel oli hea 2010. aasta, kuid sel aastal on nad näidanud aktsiate kukkumisel suuremat korrelatsiooni teiste sektoritega. Samas ei muuda see pikaajalist fundamentaalset ostupõhjust ehk kasvu. Usume jätkuvalt, et sektor saab osa potentsiaalsest arenevate turgude sissetulekute kasvust."

Fond on europõhiselt kuni augusti lõpuni tõusnud tänavu 24 protsenti võrreldes kogu maailma aktsiate ehk MSCI maailma aktsiaindeksi üheprotsendise tõusuga. Fondis on kasvanud oluliselt vaid moe- ja aksessuaaride allsektor, nullilähedaselt on kasvanud joogi- ja toidutootjate aktsiad, kuid fondi edu on tagasi tõmmanud juveeli- ja kellatööstus, hotellid ja vaba aeg ning vähemal määral autotootjad ja kosmeetika. Võimalik, et põhjus on selles, et mood muutub kiiremini ja rõivad tahavad väljavahetamist sagedamini kui näiteks kestvad luksuskellad. Huruni raporti kohaselt on Hiina miljonäril keskmiselt 4,4 luksuskella. Kui palju rohkem neid peakski olema?

Meenub kinnisvarabuumiaegne välisanalüütikute nali eestlaste kinnisvaralembuse üle. Küsides, kui palju peab eestlasel olema kortereid, et nad oleksid rahul, oli vastus, et vähemalt seitse.

Viis suuremat positsiooni. Üle saja miljoni eurose mahuga fondis oli 32 aktsiapositsiooni. Fondi viis suuremat positsiooni olid Prantsuse toidu- ja joogitööstuse allsektorisse liigitatud LVHM Moet Hennessy, Šveitsi kellatootja Swatch Group, sama maa ja sektori Cie Financiere Richemont (ka juveeltooted), USA moesektorist Coach ja Suurbritannia sama sektori Burberry Group.

Ise olen Burberry aktsionär 2009. aasta kevadest, kuid teistel põhjustel. Ostsin tugevat brändiomaniku, mis minu arust oli absurdselt madalalt hinnatud üleüldise börsipaanika käigus.

Natuke võõrastav on nüüd kuulda, kuidas luksuskaupade sektorit müüakse kasvuloona, mitte et mul oleks vähimatki selle vastu. Kuigi fondipromojad teatasid, et ajaloolises võrdluses on sektor suhteliselt odav, vaatan ise sektori P/E suhet võrreldes turuga ja see sektor on turust kallim. Eks ka luksuskaubad isegi ole tavatavaarist kallimad.