Majandusteadlane: raha juurdetrükk ei põhjusta inflatsiooni hüppelist kasvu

Nii Ühendriikide kui ka Ühendkuningriigi keskpangad on  majandusse sekkunud rahapoliitika lõdvendamise voorude kaudu, mida USA puhul tunneb üldsus lühendite QE1 ja QE2 kaudu. Sel viisil on keskpank turgudelt vara kokku ostnud, tõstes selle hinda ja tuues ringlusse lisaraha. Mitmete analüütikute sõnul on sellise poliitika pikaajaliseks tagajärjeks kiire inflatsioon.

Ka kuulus investor Jim Rogers hoiatas hiljuti, et USA-d ootab ees stagflatsiooniperiood, mis on hullem kui 1970. aastatel läbielatu, mil töötus tõusis 9%-ni ja inflatsioon kasvas samal ajal 8%-ni.

ING ökonomisti Rob Carnelli sõnul on raha juurdetrükkimise mõju aga pigem ühekordne ja lühiajaline, olles võimeline inflatsiooni mõjutama vaid maksimaalselt 12 kuud ning hindade hüppeline kasv, kui see peaks toimuma, on tingitud pigem teistest faktoritest. 

Carnell põhjendab oma arvamust sellega, et kuigi baasraha  (füüsiline sularaha, mis on otseselt ringluses või kommertspankade reservidena keskpangas) pakkumine suureneb, ei pruugi see väljenduda järgnevate rahaagregaatide alusel mõõdetava rahapakkumise sama suures kasvus. Teisisõnu, kui rahapakkumise osas arvestada lisaks baasrahale veel ka klientide hoiuseid kommertspankades, siis neid keskpank raha trükkimise kaudu nii lihtsalt mõjutada ei saa.

Mees lisas, et varasematel aegadel aitas inflatsioonile paljuski kaasa ka palkade sidumine inflatsioonimääraga ja ametiühingute suur võim.

Kui rahapoliitika „kvantitatiivse leevendamise” kaudu õnnestub pankade laenuandmist suurendada, toob see omakorda kaasa tarbijakulutuste või äriinvesteeringute kasvu, mis tähendab ühtlasi, et keskpanga stiimul täidab oma eesmärki ja rohkem pole keskpangal mõtet lisaraha majandusse paisata, sõnas Carnell.

Autor: Maarja-Liis Mitri