Laupäev 10. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Nobeli majanduspreemia lähtub pikast perspektiivist

Karsten Staehr 19. oktoober 2011, 00:00

Tänavuse aasta Nobeli majanduspreemia määras Rootsi Kuninglik Teaduste Akadeemia kahele Ameerika ökonomistile - Thomas Sargentile New Yorgi Ülikoolist ja Chritopher Simsile Princetoni Ülikoolist, kes said selle makromajanduslike uurimuste eest, mis võimaldavad tuvastada põhjusi ja tagajärgi.

Just põhjuste ja tagajärgede väljaselgitamine on majandusteaduse ja laiemalt sotsiaalteaduste suurim proovikivi, seega läks Nobeli preemia õigetesse kätesse.

Sargent on peamiselt arendanud majandusteooriat, kuigi ta aitas välja töötada ka meetodeid, millega testida teooriad reaalses elus. Sims on põhiliselt tegelenud empiiriliste meetoditega. Vaatamata nende väga erinevatele lähenemistele on Sargent ja Sims tegelenud sama teemaga - kuidas eristada majanduses põhjusi ja tagajärgi.

Erinevalt loodusteadustest ei saa majandusteadlased eksperimente kasutada. Keemik võib teha katseid erinevate ainetega ja vaadata, mis juhtub. Arst võib anda rohtu pooltele patsientidele ja jätta andmata teisele poolele ning selgitada välja, mis saab. Seevastu majandusteadlane ei saa määrata poolele Eestile kõrget ja teisele poolele madalat inflatsiooni.

Keemik ja arst omavad täieliku kontrolli põhjuste üle, mis muutusi esile kutsuvad (keemiline aine, arstim), ning saavad katsete tulemusel välja selgitada nende mõju. Majandusteadlastel enamasti sellist võimalust pole, kuna otsuseid võtavad vastu poliitikakujundajad või teised majandusosalised.

Ainult ajalooliste andmetega töötamisest ei piisa. Majandusteadlane peab toetuma ajaloolisele kogemusele, et leida näiteks inflatsiooni ja intressimäärade muutuse mõju sisemajanduse kogutoodangule (SKP-le). On lihtne leida ajaloolisi andmeid näiteks SKP, inflatsiooni või intressimäärade kohta, kuid selle põhjal pole kuigi lihtne välja selgitada põhjuslikke seoseid ja tagajärgi.

Kujutagem ette, et andmed näitavad, et kui intressimäär on madal, kasvab toodangu maht väga aeglaselt. Kas selle põhjuseks on see, et intressimäärad mõjutavad ettevõtete tootmist, või hoopis see, et muutused SKPs sunnivad poliitikakujundajaid muutma intressimäärasid?

Siinkohal on tegemist tuvastamisprobleemiga - kuna ajaloolised andmed ei võimalda otseselt paika panna põhjuslikke seoseid, pole nende põhjal võimalik kindlaks määrata ka erinevate muutuste tagajärgi. On selge, et see on tõsiseks probleemiks poliitikakujundajatele, kes sooviksid näiteks teada intressimäärade langetamise mõju.

Mis on põhjus ja mis tagajärg? Põhjuste tuvastamine on veelgi keerulisem, kuna enamasti tuleb üheaegselt arvesse võtta rohkem kui kahte muutujat. Meie näites võib inflatsioon muutuda samaaegselt nii SKP kui ka intressimäära muutumisega. Vastastikuste seoste rohkus suurendab riski, et usume näiteks seosesse intressimäärade ja tootmise vahel, kuigi tegelikult mõjutab mõlemaid inflatsioon.

Simsi peamine panus oli lahenduste leidmine neile kahele tuvastamisprobleemile. Ta väitis, et analüüsi tuleb hõlmata kõik muutujad, mis võivad üksteist mõjutada nii, et nende vastastikust sõltuvust saaks arvesse võtta. See juhatab mudeliteni ehk süsteemideni, mis sisaldavad palju muutujaid, kuid mille lahendamine ei ole tänapäeval probleemiks tänu paranenud arvutusvõimsustele.

Sims pakkus välja muidki nutikaid lahendusi esimesele ülalmainitud probleemile. Peamine neist meetoditest võtab arvesse meie eelnevat teadmist põhjuse ja tagajärje ajastusest. Näiteks võime teada, et tootmise kasv ei mõjuta inflatsiooni kohe, vaid kolmekuise või pikema ajavahemiku järel.

Üldistades, majandusteooria või varasemate empiiriliste uuringute abil saame mudelis kasutada mitmeid piiranguid erinevate muutujate seoste vahel. Kui selliseid piiranguid on piisavalt, saamegi struktuuri, kust võime teha kindlaks, mis on põhjus ja mis tagajärg.

Kuidas arvestada seda, kui tulevik mõjutab praegust aega . Simsi pakutud tuvastusmeetodid toetuvad tihti sellele, et üks muutuja mõjutab teist mingi ajavahemiku järel. Sellised viivitused on mõnel juhul mõistlikud, kuid Sargent väidab, et nad ei ole õiged teistel juhtudel. Täpsemalt märkis Sargent, et ootused sunnivad tihti ettevõtteid, majapidamisi ja valitsusi tegema otsuseid lähtudes tulevikus prognoositavatest muutustest majanduses.

Sargent panustas 1970. aastate nn ratsionaalsete ootuste eelduse taaselustamisse, mis väitis, et kuigi majandusosalised ei suuda täpselt tulevikku ennustada, üritavad nad vältida süstemaatilisi vigu. Näiteks kui inimesed eeldavad, et inflatsioon kujuneb tulevikus väga kõrgeks, suurendavad nad oma tarbimist juba nüüd, enne hinnatõusu.

Käitumist, mille põhjustavad tulevikuootused, on raske modelleerida ja ennustada, sest põhjused on tulevikus, samas kui tagajärjed leiavad aset nüüd. Sargent pakkus välja viise, mis tegid võimalikuks modelleerida sellised keerukaid seoseid ja katsetada nende empiirilist paikapidavust.

Sargenti ja Simsi tööd meenutasid teaduskogukonnale, et ennustusi või poliitilisi analüüse tehes peaksime arvestama tervikpilti. Simsi ja Sargenti meetodid on aidanud ökonomistidel paremini määrata erinevate majanduslike muutuste põhjuseid ja tagajärgi, sealhulgas ka Eestis.

Selline majanduspreemia saajate valik tekitas paljudes üllatust. Kuigi kindel on, et Sargent ja Sims väärivad Nobeli preemiat, ei olnud nende nimesid ennustatud võitjate hulgas. Sargent ja vähemal määral ka Sims olid peamised panustajad neoklassitsismi taassünnile. See rõhutab ratsionaalsete ootuste ja keeruliste seoste olulisust majanduses, mille põhjal tihti järeldatakse, et turumajandus toimib kõige paremini ilma valitsuse aktiivse sekkumiseta.

Neoklassitsismi taassünd lõi teoreetilise aluse turule orienteeritud poliitika esiletõusuks, mida esindasid Ronald Reagan ja Margaret Thatcher ning millel oli suur mõju ka kommunismijärgsete riikide reformides.

Iroonia seisneb selles, et neoklassitsistlik lähenemine on maailmas praegu väga ebapopulaarne, kuna üleilmne finantskriis näitas sellise lähenemise piiratust. Peavoolu majandusteadlased kirjutavad praeguse majanduskriisi liiga väheste regulatsioonide arvele finantssektoris ja soovitavad aktiivset fiskaalpoliitikat, vähendamaks kriisi mõju tootmisele ja töötusele.

Seega ei lähtu Rootsi Kuninglik Teadusteakadeemia moevooludest, vaid pikaajalisest vaatest. Arvan, et see on hea lähenemine... pikemas perspektiivis.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 19:04
Otsi:

Ava täpsem otsing