Pühapäev 11. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Maareform hakkab finišisse jõudma

Ain Alvela 20. oktoober 2011, 00:00

Võib loomulikult vaielda, kui õiglane või ebaõiglane on olnud maareformi käigus toimunud omandi ümberkujundamine ja 1990ndate lõpus peadpööritavaid tuure kogunud erastamiskarussell, ent maareformi tulemusena on üle 90 protsendi Eestimaast nüüdseks leidnud omaniku. Samas pole näiteks samamoodi valulikult kulgenud omandireform suutnud lahendada 1940.-1941. aastal Saksamaale ümber asunud isikute probleemi.

Samas pole maareform kõikjal Eestimaal võrdse tempoga kulgenud. On omavalitsusi, kus tõepoolest vaid tühine 0,5% maast katastrisse kandmata, aga on ka selliseid, kus üle poole tööst veel ees.

Maareformi venimise peamised põhjused peituvad ametnike nappuses, inimeste väheses huvis maa omandamise vastu ja teinekord ka riigimaade suures osakaalus.

Nii tunnistas Mustvee linna maa- ja keskkonnanõunik Maarja Eesmäe, et väikeses omavalitsuses on ühel ametnikul mitu töökohustust, mille tõttu ei saa piisavalt pühenduda maareformi lõpetamisele.

Kallaste linnapea Viktor Nukka sõnul on maakatastris registreeritud maade protsent madal seetõttu, et linna haldusterritooriumil on väga suur osa jätkuvalt reformimata riigimaad.

"Ostueesõigusega erastamisel on erastamata 12-13 maaüksust. Probleemiks on põhiliselt pärimine ja inimeste vähene huvi," selgitas ta. "Linnas on algatatud mitu suurt detailplaneeringud, nende kehtestamise korral väheneb oluliselt reformimata riigimaade osakaal."

Ajal, mil ootame uue reformi - haldusreformi - saabumist, tuleb tunnistada, et maareformi puus valmis magusate kõrval ka hapusid vilju.

Üks selline on maa-ameti peadirektori asetäitja kt Anne Toomi sõnul kinnistule juurdepääsu küsimus, mis naabrite vahel üle kogu Maarjamaa palju paksu verd tekitanud.

Valus teema on kinnistute piiride probleem. Selle tekkimise põhjus on erinevates mõõdistamisviisides ja vastuolulistes piiriandmetes.

"Kui enne masu tahtis iga mees olla ehitaja, siis 1990ndate lõpus oli maamõõtja leib hinnatud, kuna tööd oli palju ning see oli hästi tasustatud," selgitas Toom. "Kus palju tegijaid, seal ka suurem eksimisvõimalus. Mõõtmisvead võisid tulla juba sellestki, et põhiline mõõtmisvahend oli 50meetrine mõõdulint, mille ühest otsast hoidis küll kinni maamõõtja, kuid teises otsas oli tavaliselt maa omanik."

Kolmanda probleemina toob Toom välja asjaolu, et maareformi tagajärjel tekkis küllaltki suur maaomanike hulk, kes pärast maa tagastamist ei osanud või ei tahtnud sellega midagi peale hakata.

Aastatel 1990-1992 justiitsministri ametit pidanud advokaat Jüri Raidla meenutas, et maareformi seaduse ettevalmistamise üks suuremaid keerukusi oli mõistliku tasakaalupunkti leidmine maade tagastamise, kompenseerimise, asendamise ja erastamise vahel.

"Maareformi seadus tuli välja üsna optimaalne, ühelt poolt tagati võimaluste piires ajalooline õiglus, teiselt poolt kindlustati nn võõrale maale ehitatud hoonete omanike omandiõigus ning tagati, et ka nemad said asjakohaste kinnistute omanikuks," märkis Raidla. Samas jäävad talle arusaamatuks maareformi venimise põhjused.

"On ebaselge, kas tegemist on suutmatuse või tahte puudusega," nentis ta.

Kuidas maareform kahekümne aasta jooksul on kulgenud ja millises seisus oleme praegu? Küsimustele vastab Anne Toom.

Miks on mõnes omavalitsuses maareform sisuliselt juba lõpetatud, mõnes aga alles poole peal? Üks oluline näitaja on riigimetsa osakaal omavalitsuses, näiteks Kõpu ja Surju vallas on riigi(metsa)maad 70%.

Maareform on edenenud hästi neis omavalitsustes, kus tagastatavad maad olid suured ja kus on vähem tihedalt asustatud piirkondi. Tähtsust omab ka maa väärtus, mistõttu esines vähem piirivaidlusi suurtest linnadest eemal asuvates omavalitsustes.

Tabeli lõpuossa koondunud linnade aeglase reformikäigu üks põhjus on see, et tegu on tihedalt asustatud aladega, kus krundid väikesed ning erastamisele kuuluva maa osakaal suurem kui tagastatava maa oma. Ida-Virumaal paiknevate omavalitsuste eripära on selles, et paljud sealsed isikud ei oma õigust saada maareformi käigus maa omanikuks või ei olda kasutusõiguste vormistamisest huvitatud.

Linnade halduspiiride sisse kuulub palju hoonestamata looduslikus seisundis maad, mille kohta pole esitatud tagastamise nõudeid. Näiteks moodustab Mustvee haldusterritooriumist suure osa võsastunud ala.

Kuivõrd on kohaliku omavalitsuse teha, et maareform kiiremini edeneks? Maareformi põhiraskus ongi omavalitsuste õlul. Omavalitsused korraldavad maa tagastamisprotsessi, teevad ostueesõigusega erastamise eeltoimingud, selgitavad välja vabad maad jne. Omavalitsusametnike kompetentsus ja aktiivsus on olulisim aspekt maareformi elluviimisel.

Mis tüüpi maad on veel registrisse kandmata maad? Üle poole maakatastrisse kandmata maast moodustab pikas perspektiivis riigi omandusse jääv maa. Ülejäänud maa puhul on veel lahendamata maareformi nõudeid, paljudel omavalitsustel on omandusse vormistamata kohalike teede alune maa, samuti üldkasutatavate parkide, haljasalade jms maa.

Tuleb arvestada asjaoluga, et suures osas on tegemist nn maareformi jääkidega. Reformimata maaüksused on pindalalt väikesed ebakorrapärase kujuga ja tihti juurdepääsuta.

Kas maareformi algatades leiti kõigi vastuolude lahendamiseks parim lahendus? Endistele omanikele maa tagastamisega heastati Nõukogude võimu tehtud ülekohus, teisalt tekkis kinnisvaraturg, mis lõi eeldused majanduse, sh põllumajanduse arenguks. Samuti arvestati seniste maakasutajate huvisid erinevate erastamisviiside võimaldamisega.

Eesti maa kuulub peamiselt Eesti kodanikele ja Eesti äriühingutele, mis oli ka maareformi eesmärk.

Mis saab praeguseni reformimata metsamaast? Reformimata maad on praegu veel umbes 415 000 hektarit, sellest kolmandik ehk 140 000 ha on puistuga kaetud. Nõueteta reformimata metsaga kaetud maa suhtes jätkatakse maa riigi omandusse jätmise toiminguid.

Mille taha maareform kõige rohkem takerdus? Oluline põhjus oli, et maa tagastamise nõudeõigust omanud isikud ei esitanud omavalitsusele pärimisõiguse tunnistust. Reformi venitas ka maa erastamine, sest neile toimingutele polnud algselt tähtaega määratud.

Põhjus on üsna lihtne. Kui me vaatame elamumaaga seotud maareformi, siis see reform on Kohtla-Nõmme vallas peaaegu lõppenud. Julgen väita, et erastatud ja kinnistusraamatusse on praeguseks kantud umbes 95% kõigist elamumaa kruntidest. Ülejäänud maaüksuste erastamine on takerdunud omanike huvi puudumise taha.

Protsendi viib alla asjaolu, et omal ajal jagati kruntideks üsna väikeseid maatükke - keskmine suurus 800-1000 m2. Seetõttu moodustab elamumaa osakaal kogu valla pindalast 30-40%. Ülejäänud osa on suures osas nn reformimata riigimaa ning sealt see kõrge reformimata maa osakaal tulebki.

Üsna suure osa valla territooriumist moodustavad ka haljasalad, mida vald munitsipaalomandisse taotleb.

Praegu on mõõdistamata ja munitsipaalomandisse kandmata ka valla teede (21 km) alune maa. Seda tööd pidurdab rahanappus.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 19:04
Otsi:

Ava täpsem otsing