Teisipäev 6. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Mis on juhtunud, Balthasar?

Heidi Vihma 21. oktoober 2011, 00:00

Raekoja platsi äärne küüslaugurestoran Balthasar on seal juba aastast 1999. Nii et meie oludes on tegemist põlise ja sissetöötanud restoraniga.

Et Balthasaris käiakse, selles võisin veenduda ühel laupäevaõhtul, kui olin jätnud laua kinni panemata ja pidin ukselt tagasi pöörduma - vabu kohti lihtsalt ei olnud. Järgmisel korral reserveerisin laua igaks juhuks ära, mis sest, et soovisin sinna lõunasel ajal minna. Õigesti tegin, rahvast oli tõesti palju.

Vanalinnas asuvate restoranide elu käib turistide päevarežiimiga ühes rütmis: millal nad laevalt tulevad ja sinna lähevad, millal hotellis puhkavad ja millal kõhud tühjaks lähevad. Nii on ka Balthasaris - omakeelseid külastajaid ei juhtunudki ma seal kuulma.

Olen aastate jooksul Balthasaris mitu korda käinud ja ikka nende püsivalt head taset imetlenud. Nii sättisin seegi kord end naudinguteks valmis: ometi üks restoran, mis vaatamata turistiteede sõlmpunktis olemisele tõeliselt head sööki ja teenindust on pakkunud.

Usaldasin maja sommeljeed ja palusin alustuseks klaasi valget majaveini. See oli tõesti hea ja muidugi tahtsin teada, millega tegemist. "See on Pinot Noir," teatas kelner. Kas tõesti valge Pinot Noir? Midagi on Balthasaris muutunud, ettevaatust, sosistas sisehääl.

Eelroogadega oli kõik korras. Selleripüreesupp oli mahedalt kreemine, küüslauku parajalt (nimekohaselt) aimumas, röstitud peekoniviil krõbe. Ka viinamäeteod juustu ja küüslauguvõiga olid mõnusad, teod kenasti prisked ja neid oli palju.

Järgmine ehmatus oli aga taas vein: lambaprae juurde klaasimahus veine tutvustades teadis kelner küll majaveini veinimaja, kust jook pärit, aga ei muud. Teise klaasiga pakutava veini kohta ei teadnud ta sedagi. "Ei ole meeles," ütles ta ainult. Ja kõik - ei mingit ma-lähen-vaatan-lubadust.

Pearoaks valisin veise-tournedos', aga kui küpse, seda ei tahtnud keegi teada, see jäi koka otsustada. Balthasari täisküps variant minu maitsega kokku ei läinud ja üleüldse on patt (ilma sööja nõusolekuta) väärt fileetükki nii põhjalikult läbi küpsetada. Menüüs kõlas kõik väga harmooniliselt: portveiniga maitsestatud veise-tournedos Savoy kartuli, grillitud baklažaani, võis praetud austerservikute ja punaveini-trühvlikastmega, aga tegelikkus nii ilusaks ei osutunud: sain tugevalt praetud liha ohtrate rammusate lisanditega, mis kuidagi ei suutnud ühtlast kooslust tekitada. Eriti tugev oli Savoy kartulina kirjas olnud kartulirull peekoni ja ploomidega. Sellele oleks kasu teinud täpsem lahtikirjutamine.

Teine pearoog, lambakoot klassikalise kartulipüreega, üllatas kõigepealt oma suurusega. Üldse on road Balthasaris suuremad, kui nad algusaastatel olid. Suur pole aga mitte alati parem kui väike, mõnikord lausa vastupidi: klassikaline kartulipüree osutus tavaliseks vesiseks pudruks, kus ei klassika ega kulinaariakunstiga midagi ühist polnud. Tervikut ei moodustanud ka see roog, maitseid oli vähe ja üksteist nad ei toetanud.

Nii et magusroogadest ei pääsenud, tuli ju ennast millegagi lohutada. Lõpp hea, kõik hea, võiks ohata, sest Balthasari kuulus küüslaugujäätis, mis on minu mälu järgi aegade algusest saadik menüüs olnud, oli maitsev ja kastmetega kenasti tasakaalustatud.

Olin juba lõpp-hea-kõik-hea-otsuseks valmis, aga ei, kordus tuttav stsenaarium: arvet küsin mina, aga see pandi meessoost lauakaaslase ette.

Oh, kas tõesti on hea aeg Balthasaris möödas? Kui varem võis seal oma heaolu turvaliselt koka ja sommeljee hooleks jätta, siis nüüd tundub olevat võetud kurss turistilõksuks saamise poole. Vana hea Balthasar, mis sinuga küll juhtunud on?

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:16
Otsi:

Ava täpsem otsing