Lugupeetav ja väärikas Mannerheim

Heidi Vihma 28. oktoober 2011, 00:00

Mannerheimi nime all saaks ülemerenaabritele hoogsalt pippuripihvi ja olut müüa, soomlased armastavad tuttavlikke roogi. Mere puiesteel hiljuti avatud restorani tegijad pole õnneks seda libedat teed läinud, tegemist on igati lugupeetava ja väärika kohaga.

Esimesel korral ei julgenud ma isegi üle ukse sisse vaadata, nii lootusetuks turistilõksuks pidasin seda kohta. Kekkonen meil juba on, nüüd ka Mannerheim... Alles siis, kui siit-sealt kiitvaid hinnanguid kuulnud olin, julgesin asja lähemalt uurida. Sain aru, et olen olnud eelarvamuste küüsis.

Isegi kui peakokka tutvustavaid pilte ja jutte ei märkaks, saaks menüü järgi aru, et tegemist on asjatundjate tehtud söögikohaga. Söögikaart on lühike - see annab enamasti tunnistust peakoka kogemusest ja enesekindlusest. Pealegi julgetakse pakkuda mittetavapäraseid, isegi ebaharilikke roogasid, mida kehvemad mehed ei oskaks väljagi mõtelda, tegemisest rääkimata.

Uudsed road. Kõigepealt kuulus Mannerheimi vorschmack, vasikaliha ja heeringa veider kombinatsioon. Kuulus on vorschmack muidugi ainult soomlaste hulgas, kelle jaoks on suurima riigimehe söögi- ja joogikombed saanud vaat et rahvuskultuuri osaks. Või siis peedileemesupp. Või kanapelmeenid puravikuleemes. Viimase roa kohta peab küll nentima, et sellel on veel arenguruumi: tainast oli õrna sisu jaoks palju ja see oli kõva, nii et üldmulje jäi pigem jahune kui kanane või puravikune.

Kõik muu oli suurepärane. Oma lihtsuses võlus mind eriti ahjus küpsetatud koger kartuli-kõrvitsapudruga - ilus terve kala oli parajalt küpseks praetud ning koos kerge köögiviljapudru ja pisut kohendatud klassikalise Hollandi kastmega taldrikule pandud. Säärast elegantset lihtsust olen kogenud pigem Skandinaavias või Vahemere maades, Eestis igatahes haruharva.

Viin annab roale õige meki. Enne kui Mannerheimist Soome sõja- ja riigimees sai, jõudis ta ligi kolmkümmend aastat ohvitserina Vene tsaaririiki teenida. Pika teenistuse käigus harjus ta ära ka sealsete lauakommetega: ohvitseride lõuna juurde kuulus üks ja õhtusöögi juurde kaks pitsi vodkat.

Et pits täie ette läheks, valati see pilgeni täis. Sama tava jätkas marssal ka hiljem, ainult mitte enam vodkaga, vaid erilise, mõningate väidete kohaselt lausa salajase retsepti järgi valmistatud napsiga. Kui siis mõni külaline ei suutnud kuhjas klaasiga suuni jõuda, kahetses marssal koka kehva tööd - külalised peavad ise kastet alkoholiga maitsestama. Poleks minagi marssali lauast pilketa pääsenud, nii stiilipuhtalt oskas ettekandja klaasile kuhja peale valada.

Pühapäeva õhtupoolikul oli restoran rahvast täis, siit-sealt kostis voucher'i-juttu - oli tehtud turundust. Natuke üle jõu tundus teenindajatele majatäis rahvast käivat. Juhtusime nägema, kuidas neli pidulikult riidesse sätitud keskealist soomlast peaaegu vastu võtmata jäeti, kuigi nad kinnitasid, et broneering olla tehtud juba nädala eest, ja vähemalt üks laud oli ka vaba. Lõpuks kohad ikka leiti ja usun, et rahule jäid nemadki.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:16
Otsi:

Ava täpsem otsing