Vaba ja tugev ajakirjandus, ühiskonna tervise alustala

Tänane Äripäev kirjutab suhtekorraldajate tööst, täpsemalt näitame sel nädalal tõstatunud käsimüügiravimite kauplustesse lubamise debati näitel, kuidas töötavad suhtekorraldajad. Mõneti on meil valus seda kirjutada - oleme ju mõnikord ka ise, eneselegi teadmata, osavate suhtekorraldajate surve alla sattunud. Paratamatus. Seda enam, et Eestis on suhtekorraldajaid-kommunikatsiooniinimesi ca 3000, ajakirjanikke vaid paarsada. Ebavõrdne võitlus.

Vaba ja tugev ajakirjandus on ühiskonna tervise huvides oluline. Äripäev usub siiski, et ainus jõud, mis suhtekorraldajaile vastu saab astuda, on ajakirjandus. Meedia on ju tegelikult üks suur jalgpalliväljak, kus erinevad huvigrupid püüavad oma sõnumiga esile tõusta ja peale jääda. Igaüks räägib oma tõde. Ajakirjandus on väravavaht, kes peab kogu info enne lugejale "läbilaskmist" üle kontrollima ja läbi töötama. Suhtekorraldaja on aga treener, kes aitab parasjagu palli valdaval jalgpalluril - oma kliendil, kes võib olla nii riiklik asutus, eraettevõte kui ka kolmanda sektori organisatsioon - see väravasse lüüa. Värava poole lendav pall kannabki just seda infot, mis aitab lööjal omi eesmärke saavutada. Seega, suhtekorraldus pole oma olemuselt iial objektiivne - püüab ta ju iga hinna eest oma kliendi sõnumiga avalikkuse silmis võitjaks jääda.

Ettevaatamatus. Parimad suhtekorraldajad tunnevad meedia toimimisprotsesse, teavad, "kuidas ajakirjanik mõtleb", ja suudavad oma kliendi sõnumid ajakirjandusele n-ö söödavaks teha. Nii juhtubki, et väravavaht laseb mõnikord palli pikemalt juurdlemata-analüüsimata väravasse. Ning, et internetimeedia sünd on toonud kaasa kiire infovoo ja online-väljaannete pideva nälja uue info järele, on ka ajakirjanike kriitikameel pahatihti kiirest pommuudisest pimestatud, nad on muutunud ettevaatamatumaks.

Ja on meilgi seda ette tulnud, et usume pressiteadet pimesi. Et avaldame selle ilma märketa: teatas see ja see ettevõte; või: oli kirjas pressiteates. Tõsi, me võtame hiljem selle "uudise" avalikust inforuumist küll maha või toimetame seda, kuid paljud on seda juba lugenud. Paljud uskumagi jäänud.

Piire kombates. Iseenesest ei olegi selles ju midagi halba, kui üks ettevõte mõtleb läbi oma kommunikatsiooni või kui sõna valdav inimene aitab ettevõtte juhil selgesti ja arusaadavalt oma mõtteid väljendada. Keeruliseks läheb mäng siis, kui kasutatakse manipuleerivaid võtteid. Näiteks oli ravimitootjate esialgses meediaplaanis sees ka Facebooki toetusgrupi loomine - sama nippi kasutati mäletatavasti ka Rimi nn lihasõjas. Kuigi sel korral jäi Facebook mängust välja, on selge, et tegemist ei oleks olnud n-ö loomulikul teel, kodanikualgatusena tekkiva grupiga. Kui palju Facebookis selliseid konstrueeritud gruppe praegu olla võib, ei tea ilmselt keegi.

Rohkem skepsist! Seepärast julgeksime soovitada veidi skeptitsismi. Hea lugeja, enne mingi teate omaksvõtmist tasuks kindlasti veidi pead murda, kas asjad on ikka nii, nagu nad paistava - kes võiks asjade just sellises valguses näitamisest kasu lõigata? Ehk tasuks mõtlemapanev uudis igaks juhuks mõnest teisest kanalist üle vaadata. Ning mida kiirem uudistekanal - portaalid, raadio, sotsiaalmeedia -, seda enam peaks kahtlema.

Autor: ÄP