Eesti tutvustab end eelmise sajandi paindumatusega

ÄP 09. november 2011, 00:00

Seda, et Eesti vajab enam tutvustamist, ei vaidlusta ilmselt keegi. Eesti strateegia on olnud n-ö klassikaline: plaan avada EASi esindusi, laiendada või kohendada saatkonnavõrku, külastada kõrgetasemeliste visiitidega riike lähemal ja kaugemal ning teha aeg-ajalt reklaamkampaania.

Äripäeva hinnangul toimub aga Eesti maine ja kuvandi tutvustamine lootusetult aegunud reeglite järgi ning iganenud viisil. Eesti paljukiidetud innovatiivsust ja paindlikkust turundamisel sisuliselt ei kasutatagi.

Tehnoloogia ja allhange. Eesti kulutab sadu tuhandeid eurosid turundamise asemel tarbimisse. Panustades ühe ametniku kontori üürimisse, arvutiostu ning sõidukuludesse miljonilinnas ei muutu Eesti kuvand karvavõrdki ei ühele ega teisele poole. Selleks, et Eestit esindada, ei ole tarvis äravahetamiseni sarnases kontoris istuvaid silmatorkamatuid üksiküritajaid, vaid sisulist tegevust. Ilmekas näide, et seda senimaani ei ole, on EASi Hiina esindaja, kellest kirjutasime septembris - kulukas ametikoht, kus puudus info sihtriigis tegutsevatest kaasmaalastest ning tema enda olemasolust polnud omamaistel ettevõtjatel sageli aimugi. Selle taustal on ettepanek, et EAS võiks kaaluda esinduse avamist Soulis, anakronistlik. Jääb selgusetuks, miks ei kasutada virtuaalesindusi, kus esikohal on internet, mobiiltelefon ja Skype.

Jah, tihti on tarvis ka turul kohal olla. Kuid mitte riigiesindajal, vaid ettevõtjal. Vajadusel aga oleks kohapeal mitu korda mõistlikum palgata kohalik asjatundja, ekspert, kes tunneb keelt, kultuuri ja olusid, selmet iga kolme aasta tagant koolitada reeglina kultuurikauge ja umbkeelne esindaja. Tehnoloogia ja allhange on selgelt alakasutatud ressurss.

Ka visiidid tuleks hoolikamalt läbi mõelda. Eksootiliste, kuid Eestile väheoluliste riikide külastamine võib olla huvitav ja põnev, kuid vähe kasulik. Kaasnev äridelegatsioon ei peegelda kõrget ärihuvi, vaid on pigem viisiks, kuidas koos Eesti mõjukatega tore välisreis ette võtta. Selle asemel tuleks suurendada panust nendesse riikidesse ja piirkondadesse, kus Eestil on eluliselt olulised huvid, eelkõige Läänemere ääres.

Sport ja paindlikkus. Eesti vajab paindlikumat lähenemist. Mitte tilgutada kõikjale ja natuke, vaid sihitud kohtadesse, suuremal hulgal ning võimalikult efektiivselt. Vajadusel paisata ajutiselt kogu jõud ühele riigile või piirkonnale.

Üheks ilmselgelt alahinnatud vahendiks on sport. Näiteks praegu jalgpallibuumi puhkedes tutvustada Eestit Iirimaal ja Suurbritannias, kus nälg Eestit puudutava info järele on kustutamatu. Või sügisel, kui Eesti võrkpallikoondis ja seda saatvad fännid tegid silmad ette Euroopa suurriikidele, suunata tutvustuskampaania Kesk-Euroopasse. Luhtunud võimalus oli ka Kaia Kanepi edukas mäng Kremli karikale, kus Eesti sai rohkem positiivset tähelepanu Venemaal, kui sealsed esindused ja reklaamid suudavad pakkuda aastate jooksul. Ritta sobib ka Rein Taaramäe, kelle edukas esinemine Tour de France'l või Vueltal avanuks suurepäraseid Eesti tutvustamisvõimalusi vastavalt Prantsusmaal ja Hispaanias, rääkimata muust jalgrattamaailmast.

Neile, kelle arvates on sport ülehinnatud tasub esiletoomist lihtne statistika. Ligi 40 miljonile jaapanlasele tähendab Eesti Barutot ehk vägilast Kaido Höövelsoni. Just nõnda palju inimesi jälgib sumomaadlust. Mainekujundus, mis annab silmad ette.

Samamoodi jätkates, ei ole Eestil riikide konkurentsis ühtegi eelist. On ainult puudused.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 19:05
Otsi:

Ava täpsem otsing