Statistikat ja hinnanguid saatku alatasa kriitikameel

Augustis kirjutasime, et kriisi ootuses ollakse erakordselt vastuvõtlikud mõjutustele ja manipulatsioonidele, mistõttu tasub olla tähelepanelik ning skeptiline nii masside käitumise kui ka ekspertide kommentaaride suhtes.

Kuid tervislik kriitikameel ja tähelepanelikkus võiks Äripäeva hinnangul saata niisamuti ka rahvusvaheliselt tunnustatud organisatsioonide uuringuid, statistikat, analüüse ning hinnanguid.

Nii on viimastel nädalatel ilmnenud rahvusvaheliste organisatsioonide lohakusi, mitmeti tõlgendamist või kriitilisi, kuid ebaveenvaid hinnanguid Eesti keskkonnale. Lohakusvigu esineb isegi Maailmapangal. Muu hulgas viitab see veel kord, et Eesti võib endiselt olla suurte ja mainekate silmis vaid täitmisele kuuluv number lahtris.

Kõik eksivad. Eelkõige läänemaailmas on loodud hulganisti organisatsioone, mis mõõdavad ja hindavad riikide sooritusi ning asetavad neid erinevatesse pingeridadesse. Jättes kõrvale, et seegi on omamoodi äri, rajanevad nendel andmetel nii mõnedki poliitilised ja majanduslikud otsused. Kuid mis saab, kui nendega eksitakse?

Maailmapanga septembris avaldatud edetabeli Ease of Doing Business'i järgi on äritegemine Eestis aastaga järsult keerukamaks läinud. Eesti on tabelis kukkunud kuus kohta. Tähelepanelikumal uurimisel aga selgus, et Eesti kukkumine tulenes osalt Maailmapanga näpuveast, sest edetabeli koostajad unustasid kroonid eurodeks teisendada.

Või näiteks Rahvusvaheline Tööorganisatsioon ILO hinnang, mille järgi tõstab Euroopa võlakriis sotsiaalsete rahutuste arvu, kusjuures suurim risk eksisteerib lisaks Kreekale, Portugalile, Hispaaniale, Prantsusmaale, Sloveeniale ja Iirimaale just Eestis. Sisuliselt ennustab ILO, et ka luuavarrest võib pauku tulla. Kuigi rahutuste puhkemist Eestis ei saa välistada, on Eesti riskigruppi arvamine selgelt asjatundmatu.

Samas näiteks Eurostati kodulehelt võib leida Eestigi elanikke eksitavat infot. Nii on Eesti elanike pensioniks märgitud 592 eurot. Tõsi, see ei näita mitte pensioni tegelikku suurust, vaid seda, kui suur on Eesti riigi pensionivõime inimese kohta aastas. Keeruline näitaja arvutatakse nii, et riigi ja kohalike omavalitsuste aastased kulud pensionidele on jagatud kogu riigi elanike arvuga, mitte aga pensionisaajate arvuga. Sealt saadud summa on omakorda korrigeeritud riigi püsihindade andmestikuga. Eesti statistikaameti andmetel on praegu keskmise vanaduspensioni suurus 304 eurot.

Kaheldavaid hinnanguid ja sobimatuid soovitusi on Eestile jagatud ka varem. Esimese hooga meenub Euroopa Julgeoleku ja Koostööorganisatsiooni negatiivsed hinnangud Eesti vähemuspoliitikale, mille eestvedajaks oli kurikuulus ülemkomissar Max van der Stoel. Nii nägi van der Stoel probleeme Eestis ja Lätis, kuid mitte Venemaal. Sellest ajastust pärineb ka kohati siiamaani leviv kohatu võrdlus soomerootslaste ja eestivenelaste vahel.

Või Rahvusvahelise Valuutafondi soovitused, mis sobiksid hästi suurriigile, kuid ei ole alati kasutatavad kääbusriigis nagu Eesti. Nii soovitas fond iseseisvudes Eestil enne krooni kasutuselevõtmist veel vaheraha kasutada. Õnneks jäi soovitus kuulamata. 2004. aastal soovitas IMF meil ERM-2ga liitumise asemel krooni kurss vabaks lasta. Ka see soovitus jäi ellu viimata.

Ei maksa uskuda, et keegi kusagil mujal on targem, täpsem ja teadlikum.

Autor: ÄP